August oli rahvusvahelistel väärtpaberiturgudel suurepärane kuu. Seda ei mõjutanud ka tõsiasi, et Covid-19 viirusega nakatumiste arv oli pööranud nii Euroopas kui ka paljudes USA osariikides uuesti tõusule ning seetõttu valmistuti taaskehtestama piiranguid viiruse leviku takistamiseks.
Euroopa aktsiaid järgiv Stoxx 600 indeks tõusis 2,9% ja Ameerika Ühendriikides hüppas S&P 500 indeks eurodes koguni 5,6% ülespoole. Dollarites mõõdetuna oli USA aktsiaturu tulemus veelgi parem. Euroala investorite jaoks on söönud osa tootlusest ära nõrgenev dollar, mis on viimase poole aastaga kaotanud euro suhtes oma väärtusest umbes 9%.
Dollari kursi languse on põhjustanud USA erakordselt kiiresti kasvav riigieelarve defitsiit. See küündib 30. septembril lõppeval fiskaalaastal tõenäoliselt 3,3 triljoni dollarini ehk 16%-ni sisemajanduse koguproduktist. Puudujääki aitab rahastada Föderaalreserv.
Kui veel mõni aeg tagasi püüti jätta muljet USA keskpanga sõltumatusest, siis nüüd vaadatakse Föderaalreservi kui valitsuse ühte osakonda. See väljendub USA riigivõla suhtelises suuruses võrreldes majandusega, mis on suurem, kui oli teise maailmasõja ajal: riigivõlg ületab viimastel andmetel juba 125% piiri ja kasvab kiires tempos edasi.
Briti majandusteadlane John Maynard Keynes on omistanud Vladimir Iljitš Leninile ütluse, et parim viis kapitalistlik süsteem lõhkuda on raha destabiliseerida ja väärtusetuks muuta. Viimased paarkümmend aastat on valitsused ja keskpangad püüdnud majandustsükleid tasandada järjest ekstreemsemalt.
Ma olen imestanud, kuidas saab maailma praegusaja hädades süüdistada vaba turumajanduse mudelit, kui valitsused ise ei luba turul toimida. Nad manipuleerivad intressimääradega ehk raha hinnaga, mis on majanduses kõige olulisem hind ning mõjutab kõigi teiste varade, kaupade ja teenuste hindu.
Kuigi inflatsioonitempo kiirenemist veel ei paista, ei ole tark seda stsenaariumi tulevikus välistada. Ei tasu loota, et valitsused suudavad säilitada kontrolli olukorras, kus nende enda tegevus on tulevase kaose allikas – laenatakse tulevikust, et varjata praeguseid probleeme.
Elatakse nii, nagu homset ei tulekski, sest kuidas teistmoodi saab tõlgendada väiteid, et praegu võetud laene ei tulegi tagasi maksta? See on naiivne ja populistlik.
Pimestav populism
Kanadas ühe heategevusorganisatsiooni poolt ellu kutsutud regulaarne poliitiline foorum Munk Debates korraldas ligikaudu kaks aastat tagasi Donald Trumpi administratsiooni endise strateegi Steve Bannoni ja poliitikakommentaatori David Frumi vahel väitluse teemal „Kas tulevik kuulub populismile?“. Steve Bannon väitis, et selles pole kahtlustki, valida on ainult parem- ja vasakpoolse populismi vahel.
Nüüd paistab see olevat saanud USA-s tõeks. Mõlemad peamised parteid on võtnud omaks Modern Monetary Theory (MMT), mille kohta küll traditsioonilised majandusteadlased ütlevad, et see ei ole ei moodne (minevikust on küllaldaselt traagilisi näiteid) ega ole ka teooria. Teise nimega Magic Money Tree (maagilise rahapuu) teooria sisuliselt väidab, et keskpankade ülesanne ongi valitsusi finantseerida ning seetõttu ei pea riigid eelarvet koostades kunagi muretsema raha puudujäägi pärast.
Eestis on aga tekkinud hoopis huvitav olukord – parempopulistid ja vasakpopulistid on moodustanud koalitsiooni –, nii et meil pole isegi Bannoni mainitud valikut.
Populismil on mitu definitsiooni. Kui määratleda seda kui rahva vastasseisu eliidiga, siis ma valiksin intuitiivselt rahva poole. Kahjuks tähendab populism sageli ka keerulistele probleemidele lihtsate ja kiirete (seega populaarsete), kuid ekslike lahenduste pakkumist. Selle näide on seisukoht, et kui raha on puudu, siis võta niipalju laenu, kui antakse.
Kuidas suhtute sõpra, kes laenu võttes ei mõtle sellele, mille arvelt ta selle tagasi maksab? Kuidas aga suhtuda riiki, kellel on sama mentaliteet? Kui kogumispensionite süsteem lõhutakse pelgalt selleks, et saaks kirjutada erakorralise pensionitõusu enda nimele? Aga mis saab pensionitest tulevikus – kas igal aastal võetakse laenu juurde, nii kaua ja nii palju, kui antakse?
Varasemad valitsused leppisid pensionite indekseerimises kokku sihiga, et pensionid ei sõltuks poliitikute (sageli katteta) lubadustest. Kulutada saab ju ainult seda, mida teenitakse. Praegune majanduskeskkond annab uut ainest kaaluda, kas kohustuslikul kogumispensionil võiks olla Eesti pensionisüsteemis ikkagi oma koht või tuleks see aeglaselt likvideerida, nagu parlamendis jõuga läbi surutud kogumispensionite seadus ette näeb, ning loota ainult riigi võimele võtta tulevikus rohkem ja seejärel veel rohkem laenu. Kas riiki, mis ei suuda oma tuludega katta kulusid isegi headel aegadel, saab usaldada?
Eriti pettumust valmistav on aga see, kui räägitakse üht, aga tehakse teist. Helir-Valdor Seederi, Urmas Reinsalu ja Parvel Pruunsilla Isamaa jutt konservatiivsest eelarvepoliitikast on lihtsalt poliitiline taktika ja jääb sama õõnsaks nagu oli nende võitlus monopolide vastu. Ka kogumispensionisüsteemi lõhkudes räägiti turumajandusest, iseotsustamisest ja vabadusest. Tegelikkuses aga nihutatakse vastutus inimeselt riigile, nagu võiski prognoosida ja mida me juba praeguste eelarvekõneluste käigus näeme. Kui aga riik võtab suurema vastutuse pensionisüsteemis, siis kaasneb sellega ka riigi õigus korjata rohkem makse.
Mõtlema peaks panema ka koalitsiooni soosingus olevate majandusekspertide vaated ja seisukohad, et kui palgad kasvavad, ei tasu säästa ega koguda. Sellest peaks tulenema, et nende ekspertide arvates on säästmiseks õige aeg siis, kui sissetulekud kahanevad – see tähendab praegu, kui inimesed kaotavad töö. Muidugi saavad need majanduseksperdid õigustada ennast jutuga, et kui sissetulek on null, siis isegi kui 100% olematust sissetulekust kõrvale panna, ei ole sellest kuigi palju abi.
Seega ei olegi populistidel muud lahendust peale laenamise. Töö murrab ju konti ja vaevaga teenitud sissetulekust isegi natuke kõrvale panna on samuti raske, mistõttu see populistidele ei sobi. Praegune koalitsioon soovitab inimestel peost suhu elada ja mitte koguda, sest kogumine ei ole lihtne. Alati (ka headel aegadel) on kergem lükata probleemid tulevikku, võtta laenu ning elada tänases päevas. Kuid kas see on jätkusuutlik ning õiglane ja vastutustundlik tulevaste põlvede suhtes?
Õiged otsused ja teod on aga sageli rasked ning ebapopulaarsed, tulemuse saavutamine võtabki aega ja annab vahetevahel ka tagasilööke. Nii ahvatlevad kui lühiajalised lahendused ka ei tundu, usun ma, et kapital ja rikkus sünnivad ainult siis, kui kulutatakse vähem, kui teenitakse, ning säästetu pannakse tootlikult tööle.
