III sammas

Juuli oli väärtpaberiturgudel rahulik kuu. Pärast mõõdukat tõusu aasta esimesel poolel on aktsiaturud oma hoo kaotanud. Enamik suurematest aktsiaturgudest jäi juulis väikesesse miinusesse. Euroopa aktsiad langesid 0,6% ja Põhja-Ameerika aktsiad kaotasid eurodes mõõdetuna 1,2% oma väärtusest.

Viimased üheksa aastat on väärtpaberiturge toetanud mittetraditsiooniline rahapoliitika. Keskpangad mitte ainult ei ole alandanud intressimäärasid, vaid paisanud ka ringlusse uut raha, ostes turgudelt kokku väärtpabereid – nii võlakirju kui ka aktsiaid. Nüüd hakkab see ajastu ühele poole saama. USA keskpank oli esimene, kes 2014. aastal lõpetas võlakirjade kokkuostu programmi ja aasta hiljem alustas intressimäärade tõstmist. Ka Euroopa keskpank on alustanud võlakirjade kokkuostu programmi koomaletõmbamist, tõenäoliselt pannakse sellele punkt 2018. aastal.

Kuid väärtpaberite kokkuostu lõpetamisega ei saa lugeda ebatraditsioonilise rahapoliitika ajastut veel lõppenuks. Kui tõmmata paralleel meditsiiniga, on keskpangad kõigest lõpetanud patsiendi ravimidooside suurendamise. Ravi võiks arvata lõppenuks siis, kui keskpankade bilansid on kahanenud kriisieelsele tasemele ning kokkuostetud väärtpaberid on kas lunastatud või maha müüdud ning n-ö raviperioodil ringlusse paisatud raha käibelt ära korjatud. Sellest kujuneb väga pikk protsess ja ei ole sugugi kindel, kas see on üldse võimalik ellu viia. Osa (kroonilisi) patsiente võibki jääda ravimeid vajama.

Jaapan on ebatraditsioonilise rahapoliitikaga eksperimenteerinud alates 1980. aastate lõpust, alandades intressimääru ning ostes kokku nii võlakirju kui ka ettevõtete aktsiaid. Iga järgmise ravidoosi mõju oli väiksem ja seetõttu suurendati järjest doose. Võlakoormuse kasvades jääb aga järjest vähem raha investeeringute tarvis ning see pärsib tulevikus majanduskasvu. Veel takistab majanduskasvu rahvastiku vananemine.

Mida sellises olukorras teha? Kas intensiivistada ravi või olukorraga leppida ja kohaneda? Võiks ka küsida, kas oli üldse põhjust eeldada, et rahapoliitika pikas plaanis midagi muudab. Majanduskasvu loovad ju ikkagi ettevõtlikud inimesed, mitte keskpankurid.

Aasta teine pool peaks andma arenenud riikide rahapoliitilise kursi ja keskpankade määratud „raviprotsessi“ kohta veidi selgust.

Olen olnud Eesti majanduse ja kohalike investeeringute suhtes mõõdukalt optimistlik, kuna meie inimeste ja ettevõtete võlakoormus on olnud suhteliselt madal. Kui paljudes teistes riikides tähendab rahapoliitika normaliseerumine võlgade mahamaksmist, siis Eestis on veel võimalik majanduskasvu laenurahaga n-ö osta. Laenuraha kasutamine on põhjendatud senikaua, kuni investeeringu tootlus ületab laenamisega seotud kulud. Ent see on vist juba inimloomuses, et tuleviku suhtes ollakse natuke liiga hästi meelestatud, ja see viib lõpuks laenukoormuse kasvu jätkusuutmatule tasemele.

Kui USA ja Euroopa aktsiate hinnad juulis langesid, siis Tallinna börsi aktsiad tõusid 8,3% ning aasta algusest on Tallinna börs kerkinud 14,5%. LHV pensionifondide kaudu kuulub meie klientidele 2,6% Tallinna Kaubamajast, 2,1% PR Foodsist, 1,4% Tallinkist, 0,7% Olympicust, 0,3% Tallinna Veest, 8,5% Ekspress Grupist ja 9,1% Arco Varast.

Börsil kaubeldavate aktsiate kõrval on LHV pensionifondid investeerinud 30 miljonit eurot börsil kaubeldavatesse Eesti ettevõtete võlakirjadesse, 55 miljonit eurot Eesti kinnisvarasse ja ligikaudu 5 miljonit eurot Eesti metsa. Viimase 18 kuu jooksul on LHV pensionifondide huvi olnud suunatud eelkõige uute investeerimisvõimaluste leidmisele koduturul. Oleme tänavu teinud Eestiga seotud investeerimisotsuseid 100 miljoni euro väärtuses, investeerides näiteks Riigi Kinnisvara AS-i ja OÜ Transpordi Varahalduse võlakirjadesse ning aidates Eesti erakapitalil üle võtta auto24 ja Kuldse Börsi emafirma. Samuti oleme teinud esimesed sammud elukondliku kinnisvara turul, paigutades raha Põhja-Tallinnas järgmisel aastal valmivate rendimajade arendusse.

Ma ei näe põhjust, miks me peaksime lukustama Eesti pensionikogujate raha pikaajaliselt negatiivse tootlusega Lääne-Euroopa valitsuste ja ettevõte võlakirjadesse. Usun, et me suudame leida oma pensionikogujatele kodumaalt parema tootluse, edendades seejuures ühtlasi Eesti majandust. Pensionifondidesse on kogutud juba 3,5 miljardit eurot ja viie aasta pärast on see summa ligikaudu poole suurem – 7 miljardit eurot. Pean realistlikuks eesmärgiks, et kuni 2 miljardit sellest oleks investeeritud Eesti majandusse.