Oktoobrikuu osutus rahvusvahelistel väärtpaberiturgudel suhteliselt rahulikuks, jättes näiteks USA suurimate ettevõtete aktsiaid hõlmava S&P 500 indeksi eurodes mõõdetuna 0,2%-ga miinusesse. Kuid leidus ka märksa silmapaistvamaid tulemusi: Saksamaa ja Rootsi aktsiaturg tõusid vastavalt 3,5% ja 4,9%.
Ehkki möödunud ei ole peaaegu ühtegi päeva, mil uudistes poleks olnud tariifisõda või üleilmne majanduskasvu nõrgenemine, on lõpusirgele jõudnud 2019. aasta osutunud rahvusvahelistel väärtpaberiturgudel ootamatult heaks. Euroopa aktsiaturud on aasta algusest tõusnud keskmiselt 20% ja USA turud eurodes mõõdetuna isegi ligikaudu 30%.
Sama võib öelda võlakirjade kohta. Kuigi järjest suurem osa Euroopa võlakirjaturust pakub lõpuni hoidmisel negatiivset tootlust, on võlakirjade hinnad tänu intressimäärade jätkuvale langusele tõusnud. See võib tunduda esmapilgul absurdsena, ent ka negatiivse intressimääraga võlakirjad võivad anda korraliku positiivse tootluse juhul, kui intressimäärad veel langevad. Just tänu intressimäärade alanemisele on Euroopa võlakirjaturg pakkunud sel aastal tootlust, mis ületab 7%.
Eriti kurioosne näide on Austria saja-aastane riigivõlakiri, mis emiteeriti 2017. aasta septembris hinnaga 99,5 eurot ja kupongiga 2,1%. Praegu on investorid nõus tootlusega 1,08% aastas ja tänu sellele on selle võlakirja hind tõusnud 162,5 euroni. Sellist väärtuse kasvu pole viimase kahe aasta jooksul pakkunud ükski aktsiaturg. Tänavu 15. augustil olid investorid valmis maksma selle võlakirja eest isegi 210 eurot.
Börs pole kogu lugu
Kui elada usus, et aktsiaturud on ainus õige koht, kus raha kasvab, võivad paljud tulusad investeerimisvõimalused jääda märkamata, kuna vaadatakse ainult ühes suunas. Sama lugu on passiivse investeerimise ülistamisega.
Pole kahtlust, et viimase kümne aasta jooksul on passiivne investeerimisstrateegia löönud aktiivset. Lähenedes investeerimisele ainult läbi aktiivse-passiivse luubi, jääb aga väga suur osa investeerimisuniversumist – mille tootlused on olnud samuti väga head – vaatluse alt hoopis välja. Mitte kõik ettevõtted ei ole börsil ning aktsiate ja võlakirjade kõrval leidub teisigi varaklasse, nagu kinnisvara ja maavarad.
Kui jälgida edukaid pensionifonde Kanadas, Taanis ja Soomes, selgub, et kaalukas osa nende portfellist on paigutatud sellistesse varadesse, mis ei ole börsidel noteeritud ning mida ei saa kirjeldada ainult skaalal aktiivne-passiivne või aktsiad-võlakirjad.
Väga informatiivne on uurida ka suurte ja tuntud USA ülikoolide varasid investeerivate fondide investeerimisstrateegiaid. Näiteks Yale’i Ülikooli varadest oli 2018. aastal USA börsiaktsiatesse paigutatud ainult 3,5%, samal ajal kui 14,1% investeeringuid oli tehtud erakapitalifondidesse. Riskikapitalifondidesse, mis suunavad raha alustavatesse (peamiselt tehnoloogiasektori) ettevõtetesse, oli investeeritud isegi 19% varade mahust.
Yale’i Ülikoolist on pärit mitu Nobeli majanduspreemia laureaati, näiteks James Tobin, Robert J. Shiller ja viimati, 2018. aastast, William D. Nordhaus. Ma usun, et keegi ei kahtlusta Yale’i Ülikooli investeerimismeeskonda naiivsuses ega selles, et nad ei ole kuulnud indeksifondide võidukäigust.
Pensionivara prognoositavam kasvatamine
LHV pensionifondid on viimase kolme aasta jooksul pööranud järjest rohkem tähelepanu alternatiivsetele investeeringutele. See ei ole valdkond, kuhu on võimalik või mõistlik siseneda kiirustades. Ma olen olnud juba ligikaudu neli aastat väga skeptiline avalikel turgudel noteeritud väärtpaberite hinnatasemete suhtes. Seepärast olen otsinud alternatiivi, kuidas investeerida pensionifondide vara mõõduka riskiga, kuid sellest hoolimata korraliku tootlusega.
Eelmisel aastal vastu võetud investeerimisfondide seaduse muudatus annab fondijuhtidele põhjuse kõrvutada fondide tootlusi riigi sotsiaalmaksu laekumisega, mis on omakorda võrreldav Eesti nominaalse majanduskasvuga. Ma usun, et selle eesmärgi saavutamiseks ja ületamiseks on mõistlik otsida investeerimisvõimalusi eeskätt kodumaalt, mis oli ka aastataguse seadusemuudatuse mõte.
Tallinna börs on võrreldes Eesti majandusega imetilluke, mis tähendab, et enamik investeerimisvõimalusi tuleb leida väljastpoolt seda. Börsiväliseid investeeringuid võib nimetada samuti aktiivseteks, kuid mitte indekseerimisega seotud skaalal aktiivne-passiivne.
Börsiväline investeering tähendab enamasti ise omanikuks hakkamist ja sageli ka ettevõtte, projekti või vara juhtimisega seotud otsustusprotsessis osalemist. Seetõttu on kontroll tulemuse üle prognoositavam kui börsiinvesteeringu puhul.
Samal ajal eeldab börsiväliste investeeringute tegemine mõnevõrra teistsuguseid pädevusi kui börsidelt aktsiate valimine või indeksifondidesse investeerimine. Sel põhjusel oleme tänavu täiendanud oma meeskonda uute liikmetega, kellel on kogemusi suurettevõtete finantseerimise ja kinnisvaraarendusega.
Investeerides ärikinnisvarasse, mis on pikaks ajaks välja renditud, võib järgmiste aastate kassavooge prognoosida suhteliselt suure kindlusega võrreldes aktsiaturgude muutuse prognoosiga. Nende väärtus ei ole küll väliste tegurite (näiteks intressimäärade) muutuse eest kaitstud, kuid lepingujärgsed kassavood on siiski teada. Sama on kohalike ettevõtete emiteeritud võlakirjadega: meie meeskond mõtleb enne investeeringu tegemist erinevad riskistsenaariumid läbi ja võtab need lepingute vormistamisel arvesse.
Börsiväliste investeeringute puudus on nende vähesem likviidsus kui suurte, rahvusvahelistel börsidel noteeritud väärtpaberite oma. See ei tähenda, et neile ei ole võimalik ostjat leida. Suure tõenäosusega on kümne miljoni eurost kontorihoonet Tallinna kesklinnas lihtsam müüa kui kümnemiljonilist aktsiaosalust mõnes väiksemas ettevõttes, mis on noteeritud Tallinna börsil.
Teisalt saavad pensionifondid võtta tänu raha pikaajalisele iseloomule ette samme, mis on ülejäänud investorite jaoks keerulisemad. Pensionifondidel on võimalik käituda tsükli suhtes vastupidiselt. Näiteks kinnisvarainvesteeringut tehes saab ajastada hoonete parendused perioodidele, mil ehitushinnad langevad, st ajale, mil ülejäänud turg ei investeeri, kuna pangad on laenukraanid kinni keeranud.
Jätkame Eestisse investeerimist
Kuigi Helir-Valdor Seeder ja Isamaa üritavad Eesti kogumispensioni süsteemi hävitada ning teevad kõik, et võimalikult palju raha pensionifondidest välja voolaks, ei ole me Eestisse investeerimist siiani täielikult peatanud. Võtame uusi investeeringuid tehes arvesse ka seda, kuidas on neist võimalik vajaduse korral väljuda, et tagada pensionifondide likviidsus.
Paraku on selge seegi, et kui pensionifondide mahud vähenevad, halvenevad kohalike ettevõtete võimalused leida kapitali. Isamaa üleolev hoiak, et kui pensionifondid ei investeeri, siis täidab tühimiku keegi teine, näitab nende naiivset ja puudulikku arusaamist majandusest.
Indeksifondid müüvad klientidele lootust saada osa rahvusvaheliste aktsiaturgude tootlusest, olgu see positiivne või negatiivne. Meie seevastu püüame LHV-s luua portfelli, mille tootlus on seotud Eesti majanduse nominaalse kasvuga ja mis peaks olema väiksemate tõusude-langustega kui rahvusvaheliste aktsiaindeksite tootlus.
Kui varasematel perioodidel on LHV pensionifondide tootlus ületanud Eesti elukalliduse tõusu, siis eelmise aasta lõpus vastu võetud investeerimisfondide seaduse muudatus tegi võimalikuks kõrgema eesmärgi: ületada Eesti nominaalset majanduskasvu. Ühtlasi sunnib see muudatus nimetatud eesmärki püüdma. Sellist investeeringute portfelli ei ole võimalik luua üleöö. Kui mitte liiga palju riskida, võtab see aastaid, kuid tulemus tasub ennast loodetavasti ära – nii pensionikogujale kui ka Eesti majandusele.
