III sammas

2018. aasta algas väärtpaberiturgudel korraliku optimismiga, kuid lõppes paraja segadusega. Maailmamajanduse tervise üle polnud põhjust väga nuriseda. USA majanduskasv oli mõõdukas ja ettevõtete kasumid suurenesid tublisti. Hiinas edasiminek küll aeglustus, kuid majandus kasvas ikkagi üle 6%.

Rahvusvahelised väärtpaberiturud valmistasid investoritele mullu seevastu üksjagu meelehärmi. Ameerika Ühendriikide aktsiaturg, mis on maailma suurim ja likviidseim, saavutas 21. septembri oma kõigi aegade kõrgeima taseme, kuid seejärel pöördus tõus järsuks languseks ning S&P 500 indeks lõpetas aasta eurodes mõõdetuna 6,2%-lise miinusega. Kuna läinud aastal dollari kurss euro vastu tugevnes, oli kaotus dollarites mõõdetuna isegi veidi suurem. Euroopa ja Jaapani aktsiate kursid langesid 2018. aastal 12% võrra. Veelgi halvemini läks neil, kes uskusid arenevate riikide aktsiatesse – MSCI Emerging Marketi indeks langes mullu üle 16%.

Pärast USA 2016. aasta presidendivalimisi on pinged rahvusvahelises poliitikas ja kaubanduses järjest kasvanud. President Trumpi majanduspoliitika soosib küll äri ja ettevõtteid, ent seniseid rahvusvahelisi suhteid ja norme eirates on see tekitanud tõelise segaduse. Ma usun, et USA maksureform, millega tunduvalt alandati ettevõtete maksukoormust ajal, kui majanduskasv ületas ootusi, oli üks keskne põhjus, miks USA keskpank julges läinud aastal intressimäärasid tõsta isegi neljal korral.

Kahtlustan, et keskpankade rahapoliitika karmistamine oligi peamine põhjus, miks aktsiaturud langesid olukorras, kus majandus kasvas. Varade hinnad olid ja on endiselt reaalsusest kaugel ees. Seejuures ei olnud USA Föderaalreserv ainuke keskpank, kes oma rahapoliitikat karmistas.

Kuigi Euroopa Keskpank jätkas eelmisel aastal turult võlakirjade ostmist, paisates sedasi ringlusse lisalikviidust, tegi ta seda kahanevas mahus ning tõmbas aasta lõpus sellele ebatraditsioonilise ja juriidiliselt halvamaigulisele tegevusele lõpuks siiski joone alla. Euroopas on keskpankadel nimelt seadusega keelatud valitsusi rahastada. Eks aeg näitab, kuidas väärtpaberiturud suudavad lähematel aastatel hoida oma väärtust ilma keskpankade abita. Seejuures ei saa alahinnata võimalust, et aktsiahindadest on saanud keskpankade jaoks oluline näidik. Nagu finantsvarade väärtuse kasv (tänu raha trükile) aitas maailmamajanduse pärast finantskriisi käima tõmmata, nii võib mõjuda ka finantsvara väärtuse kahanemine tarbimisele ja majanduskasvule negatiivselt.

Ajal, mil enamik rahvusvahelisi aktsiaturge jäi 2018. aastal miinusesse, suutsid LHV pensionifondid osakuomanike vara siiski kaitsta. Ka meie fondide börsiaktsiate portfell (Euroopa ettevõtete aktsiatel on suur osakaal) kaotas mullu oma väärtusest 8,5%, kuid selle, mis me börsiaktsiatega kaotasime, võitsime tagasi kinnisvarasse, metsa ja erakapitalifondidesse tehtud investeeringutega. LHV pensionifondide metsainvesteeringute väärtus kasvas läinud aastal 8%, kinnisvarainvesteeringud kallinesid 9,1% ja erakapitalifondidesse paigutatud kapital kasvas aastaga 15,4%.

Ka alanud aastal on LHV investeerimismeeskonna tähelepanu keskendatud eelkõige börsivälistele investeeringutele. Börsiaktsiatele jääb meie pensionifondide portfellides tähtis roll, ent praeguse hinnataseme juures eelistan investeerida projektidesse, mis arenevad ja vajavad uut kapitali. Selliste projektide riskitase võib olla kõrgem ja likviidsus väiksem, kuid kui see peegeldub ka sisenemishinnas, on lõpptootlus parem kui börsiaktsiatesse investeerides.

Eelmise aasta lõpus vastu võetud uus pensionifondide regulatsioon avardas tunduvalt börsivälistesse väärtpaberitesse investeerimise võimalusi. Ehkki see nüanss ei saanud ajakirjanduses kuigi palju tähelepanu, pean ma seda väga palju olulisemaks kui pensionifondide maksimaalse aktsiainvesteeringute osakaalu suurendamist, mis on iseenesest samuti samm õiges suunas.

Minu hinnangul on uus pensionifondide regulatsioon investeerimispiirangute vähendamise ja fondijuhtidele pakutava motivatsiooni mõttes vägagi radikaalne. Usun, et see annab Eesti kapitaliturgude arengule suure tõuke. Samuti usun, et paljude Eesti pensionifondide investeerimisstrateegiat muudetakse kahe-kolme aasta jooksul märkimisväärselt. See omakorda eeldab tõenäoliselt kogu investeerimistegevuse, sealhulgas meeskonna ümberkujundamist ja võtab aega, enne kui tulemus on näha.

Järsult alandatavad haldustasud panevad pensionifonde juhtivad varahaldusettevõtted valiku ette, kas minna indekseerimise teed ja kärpida kõvasti kulusid või võtta hoopis äririsk ning arendada oma investeerimismeeskonda lootuses teenida edukustasu siis, kui investeeritakse töömahukamatesse ja aktiivsemat osalemist nõudvatesse, kuid ka suurema oodatava tootlusega projektidesse.

Ma usun, et pensionikogujatele pakutavate investeerimisstrateegiate valik laieneb, samal ajal kui kulud kahanevad ja tootlus kasvab, sest edukustasu võetakse üksnes siis, kui korralik pikaajaline aastatootlus annab selleks põhjuse.

Meie oleme LHV-s alati olnud seisukohal, et investeerimise juures loeb ainult tulemus. Investeerimiseks on palju võimalusi ja parim tootlus paistab silma, aidates võita kliente. Teisalt eeldab edukas investeerimine stabiilset õiguskeskkonda.