Märts oli aktsiaturgudel tootluse poolest jälle suurepärane kuu. Ameerika Ühendriikide aktsiaturg tõusis eurodes arvestatuna 7,2% ja Euroopa ettevõtete aktsiad kallinesid kuuga 6,1%. Aasia riikide aktsiaturgudel olid meeleolud vähem optimistlikud: Hiina aktsiabörs kaotas kuuga eurodes 3,7% oma väärtusest.

Samal ajal kui Euroopa riigid võitlevad koroonaviiruse kolmanda lainega, on USA-s meeleolud helgemad. Seal loodetakse, et tänu vaktsineerimisele on võimalik piiranguid kiiresti vähendada ja inimesed saavad peatselt elu jälle täiel rinnal nautida. Sellest hoolimata plaanib USA valitsus anda majandusele hoogu nii lühiajaliste toetuste kui ka pikaajaliste taristusse investeerimise programmidega, mida rahastatakse laenudega.

Nagu möödunud aastal nii peaks USA keskvalitsuse eelarvedefitsiit ulatuma ka tänavu 15%-ni sisemajanduse kogutoodangust, kuigi 2020. aasta majanduslangus (–3,5%) hakkab pöörduma korralikuks oodatavaks kasvuks (+4,2%). Pikemaajaliste investeeringute rahalist katet nähakse tulevikus kasvavas maksukoormuses.

Möödunud aasta lõpuks oli USA valitsemissektori võlg suurenenud 27,7 triljoni dollarini, moodustades 129% sisemajanduse kogutoodangust. See on kõrgem määr kui teise maailmasõja järel 1946. aastal, mil näitaja oli 118%.

Kui sellele lisada ka 2021. aastaks prognoositud riigieelarve puudujääk, siis ületab USA võlakoormus 2021. aasta lõpuks võrreldes SKP-ga 130% piiri. See on kõrgem näitaja kui Portugalil ja Hispaanial, kuid siiski allpool Kreeka ja Itaalia suhtelist võlakoormust.

Kas valitsuste eelarvedefitsiidid osutuvad inflatsiooniliseks?

Kui 2008. aasta finantskriisile järgnenud aastal olid majanduse taaselustamise hoovad peamiselt keskpankade käes, siis koroonakriisis on poliitikud juhtimise enda kätte haaranud ja keskpangad taandunud valitsuste finantseerija rolli. Seni on peetud keskpankade iseseisvust oluliseks teguriks, mis aitab hoida inflatsiooni kontrolli all, ent viimastel aastatel on USA-s võetud omaks seisukoht, et keskpank on kõigest üks valitsussektori osakond.

Inflatsioonitempo on olnud pikema aja jooksul enamikus maailma riikides keskpankade seatud eesmärkidest (ligikaudu 2%) madalamal tasemel. Seepärast võib inflatsiooni mõningane kiirenemine olla esialgu isegi hea uudis, kuna see annab lootust, et võlakoormusest on võimalik välja kasvada.

Ebaselge on aga see, kas ja kuidas suudetakse potentsiaalset hinnatõusu kontrollida olukorras, kus keskpankadel ei ole sisuliselt võimalik intressimäärasid tõsta. On ju nii riikide kui ka erasektori võlakoormus juba sedavõrd kõrge, et ohtu võib sattuda laenude teenindamine ning tõusvad intressimäärad võivad panna surve alla varade hinnad.

Kui 2% kuni 3,5% inflatsioon on ajalooliselt olnud aktsia- ja kinnisvarainvestorite jaoks soodne keskkond, siis sellest kiirem inflatsioonitempo ei ole pakkunud varade omanikele kuigi meeldivat kogemust.

Inflatsioonitempo kiirenemisest peaksid esimesena märku andma tööjõuturg ja toiduainehinnad. Niikaua kuni tööpuudus püsib optimaalsest kõrgemal tasemel ja palgad ei kasva, ei ole tõenäoliselt oodata ka kiirenevat hinnakasvu sõltumata sellest, kui palju keskpangad valitsuste võlakirju kokku ostavad.

Hea uudisena saab tõdeda, et koroonakriisi käigus on ettevõtted suurendanud investeeringuid äriprotsesside digiteerimisse, mis peaks aitama kaasa tööviljakuse kasvule tulevikus ja sel viisil toetama ka palgakasvu.

Varade hinnad on aga viimase kümne aasta jooksul kasvanud võlakoormuse toel tõusnud märksa kiiremini, kui on arenenud majandus, mistõttu on lõhe finants- ja reaalmaailma vahel suurem kui kunagi varem. Seejuures on võlakirjaturud mahukamad kui aktsiaturud. Kui intressimäärad tõusevad (inflatsioonitempo kiirenedes), siis võlakirjade hinnad langevad. 2018. aasta näitas ilmekalt, kui valuliselt reageerisid intressimäärade tõusule ka aktsiaturud.

LHV pensionifondide investeerimisstrateegia

Märtsikuu lõpuga sai selgeks, kui palju kliente ja raha lahkub teise samba pensionifondidest. LHV pensionifondid olid viimase 18 kuu jooksul hoidnud poliitikute tekitatud ebastabiilsuse tõttu optimaalse investeerimisstrateegiaga võrreldes suuremat likviidsust ja hoidunud investeerimast mõnevõrra väiksema likviidsusega kodumaistesse varadesse. Nüüd, kus olukord on selgem, saame jätkata oma investeerimisstrateegia elluviimist.

LHV Varahalduse eesmärk on saavutada aktiivselt juhitud, suurema riskiga pensionifondidega vähemalt pikaajaline keskmine 6% aastatootlus, mis peaks eeldatavasti ületama nii Eesti majanduse nominaalkasvu kui ka palgakasvu. Eesmärgist lähtudes eelistame paigutada raha kohalikesse ettevõtetesse ja kinnisvarasse juhul, kui tootluse ootus seda õigustab.

Ma usun, et investeeringu väärtuse määravad eelkõige selle pakutavad (oodatavad) kassavood. Ühtlasi pean oluliseks, et ettevõte või projekt oleks elujõuline ka muutuvas majanduskeskkonnas, kus kapitali kättesaadavus on piiratud.

Suurem osa LHV pensionifondide portfellist on investeeritud võrdlemisi konservatiivselt. Meie siht on tagada pensionivara säilimine ka keerulisemates tingimustes ning piisav likviidsus selleks, et investeerida siis, kui teised müüvad ja hinnatase on praegusest soodsam.

Väikese osa LHV pensionifondide portfellist oleme investeerinud Eestist juhitud riskikapitalifondidesse. Eesti arenev tehnoloogiasektor on pakkunud palju edulugusid, mis on toonud rahvusvahelist tähelepanu ja loonud pinnase sektori edasisele arengule. LHV pensionifondid on olnud üks ankurinvestor peaaegu kõigis Eestis tegutsevates riskikapitalifondides (Karma Ventures, Superangels, Trind Ventures ja Tera Ventures). Me näeme selles sektoris suurt pikaajalist perspektiivi ja püüame saada selle kasvust osa ka edaspidi.

Praegune aeg on investorite jaoks mõnevõrra skisofreeniline. Ühest küljest oodatakse inflatsioonitempo kiirenemist, kuid teisest küljest loodetakse, et intressimäärad püsivad veel pikka aega väga madalal tasemel. Eks aeg näitab, kas keskpangad suudavad hoida ka tulevikus intressimäärasid ja inflatsiooni kontrolli all (vaatamata valitsuse ja erasektori järjest kasvavale laenukoormusele) või võtavad turujõud lõpuks uuesti võimust ning investorid kogevad taas, et nii kogu majandus kui ka väärtpaberiturud on tsüklilised.