II sammas

Aasta algas rahvusvahelistel aktsiaturgudel küll positiivselt, kuid jaanuari teises pooles meeleolu muutus ja kuu esimese poole võidud anti tagasi. Maailma suurimaid aktsiaturge hõlmav indeks MSCI World jäi eurodes mõõdetuna 0,3%-ga miinusesse. Seejuures kaotasid Ameerika Ühendriikide suurimad ettevõtted väärtust eurodes arvestatuna 0,4% ja Euroopa suurimad ettevõtted 0,8%.

Ameerika Ühendriikide aktsiaturgudel lahvatas jaanuarikuus sõda päevakauplejatest väikeinvestorite ja võimendust kasutavate agressiivsete riskifondide (ingl hedge funds) vahel. Pärast 2008. aasta finantskriisi on riigis varanduslik ebavõrdsus kiiresti kasvanud. Kuigi keskpank on deklareerinud oma eesmärkidena maksimaalse tööhõive ja hinnastabiilsuse, on seda üritatud saavutada rahanduspoliitika kaudu, mis on toetanud eelkõige olemasolevate varade hindasid. Madalate intressimäärade poliitika pole aga soosinud innovatsiooni ega arengut, kuna spekuleerimisega on olnud lihtsam raha teenida, kui midagi uut luua.

Varade tagatisel on olnud võimalik kaasata pankadest ja ka kapitaliturgudelt odavat raha. Nii on keskpankade heldusest saanud rohkem kasu need, kellel oli juba varasemalt kogunenud kapitali ja kes seetõttu olid suutelised kaasama odavat võimendust varade kokku ahmimiseks. Lisaks on laialt levinud arusaam, et riskifondid manipuleerivad väärtpaberiturgudega karistamatult ning röövida väikeinvestoreid sealgi.

Sotsiaalmeedia koos finantstehnoloogia arenguga on viimastel aastatel loonud keskkonna, kus väikeinvestorid suudavad korraldada väikeste ja vähemlikviidsete ettevõtete aktsiahindade liigutamiseks ulatuslikke koordineeritud aktsioone. Kuna avaliku arvamuse järgi ei mängi riskifondid päris reeglite järgi, siis ei hooli organiseeritud väikeinvestorite grupid ka eriti sellest, kas nende tegevus kvalifitseerub turu manipuleerimiseks või mitte. Esmatähtis oli kättemaks ja kui sellest oli võimalus isegi teenida, siis võetigi riskifondid sihikule.

Eks järelevalveorganitel ole nüüd kõvasti peamurdmist, kuidas reageerida ja mida reguleerida. Kuni viimase ajani on regulaatorid liikunud väikeinvestori kaitsmise lipu all selles suunas, et piirata teenuseid ja tooteid, mida on lubatud väikeinvestoritele pakkuda. Jaanuarikuu aga näitas, et väikeinvestorid ei pruugi olla kaasaegses infoühiskonnas sugugi nii abitud.

Samas võib raevunud, kuid koordineeritud väikeinvestorite parv tekitada väärtpaberiturgudel hulga segadust ja ebastabiilsust, mis paneb turgude tõhusa toimimise ning kapitali õiglase hinna leidmise protsessi kahtluse alla. Investeerimise mängulisemaks muutmine võib küll suurendada selle populaarsust, kuid ülelihtsustamine võib teisalt luua keskkonna, kus meelelahutus trumpab üle riskidega arvestamise.

Ma usun, et keelamisest ja käskimisest ning lubamisest ja mittelubamisest parema tulemuse annab investeerimisteadlikkuse suurendamine ning informeerituse parandamine. Milleks piirata väikeinvestorite juurdepääsu teatud finantsinstrumentidele ja neid puudutavale analüüsile kunstlikult? Eks reeglid ja vabadus peavad olema tasakaalus. Mida rohkem õigusi antakse, seda rohkem vastutust pannakse.

Pensionireformi mainimata jäänud tagajärjed

Läinud aastal läbisurutud kogumispensioni reformi eesmärk paneb mind siiani kukalt kratsima. Reformi eestvedajate sõnum „Raha on vaba“ oli lihtne ja populistlik – see lubas aastate jooksul kohustuslikus korras pensioniks kogutud säästud kohe välja võtta ja oma meele järgi ära kulutada.

Selle juures jäeti ütlemata, et raha väljavõtmise hind on see, et inimestel koguneb vähem eraomandit kui pensioniks kogutud säästud suunatakse tarbimisse, sest edaspidi laekub see 4%, mis varem läks pensionifondi, riigieelarvesse. Pensioniks kapitali ei kogune ja kodanikul jääb loota ainult riigi abile.

Õnneks andis pensionireform teisest sambast loobumise ja pensionifondi kogumise jätkamise kõrvale ka kolmanda valiku. Kapitali saab koguda edaspidi ka isiklikule pensioni investeerimiskontole, et vältida oma maksukoormuse tõusu. Nõnda on võimalik panna ise börsidel kaubeldavatest aktsiatest ja indeksifondidest kokku portfell, mis ühel päeval aitab pensionipõlve kindlustada.

LHV pensionifondide eelis on aga see, et meie fondide varade maht võimaldab juurdepääsu ka niinimetatud alternatiivsetele varaklassidele nagu kinnisvara ja noteerimata väärtpaberid, mis on kättesaadavad ainult kõige jõukamatele investoritele ning kus sageli tootlused on mõnevõrra kõrgemad, kui avalikel turgudel. Seejuures on riskide juhtimine väga oluline. Kõrget pikaajalist tootlust on minu arvates võimalik saavutada ainult siis, kui suudetakse vältida suuri kaotusi.

Ma loodan, et nüüd, kus inimestel on valida, kas võtta raha kohe välja, kuid maksta rohkem makse ja loota ainult riigipensionile, või jätkata kogumist, ei tundu pensioniks kogumine enam mitte kohustusena, vaid hoopis vabadusena.

Isegi need, kes siiani kogusid pensioniks vastumeelselt, peaksid nüüd saama kindlust, et pensionifondi kogunenud vara on päris nende oma ja keegi ei saa seda neilt ära võtta. Kuid need, kes oma rumaluses on uhkustanud sellega, et nemad pole kunagi midagi kogunud, peavad tõdema, et neil ei ole midagi ka kogunenud ja nii pole ka midagi välja võtta.

Pensionifondide osakud on paljude perekondade jaoks nende kõige suurem finantsvara. See on tõsiasi, mis räägib iseenda eest.