Veebruar oli rahvusvahelistel aktsiaturgudel taas edukas kuu. USA suurimate ettevõtete aktsiaid järgiv S&P500 indeks ning Saksamaa suurimaid ettevõtteid koondav indeks DAX parandasid veebruaris oma rekordtaset, kerkides eurodes mõõdetuna vastavalt 3,1% ja 2,6%.

Kui aktsiahinnad oleks ainuke infoallikas, mille järgi maailmamajandust hinnata, siis paremat aega oleks raske ette kujutada. Aktsiaindeksite liikumisest ei loe välja seda, et mitu maailmamajanduses olulist rolli mängivat riiki on olnud koroonaviiruse leviku tõkestamiseks juba ligikaudu aasta välismaalaste jaoks sisuliselt lukus. Samuti ei viita aktsiate hinnad sellele, et väga paljude Euroopa ja Põhja-Ameerika ettevõtete kontorid on endiselt parimal juhul pooltühjad ning need, kes saavad, töötavad kodukontoris.

Koroonaviiruse vastu kaitset pakkuvad vaktsiinid on küll turule tulnud, kuid vaktsineerimine ise võtab aega ja ressursse, mistõttu ei pruugi meie igapäevane elu veel niipea naasta tavarütmi. Näiteks on tõenäoline, et tänavustel Tokyo olümpiamängudel lubatakse tribüünidele kaasa elama tulla ainult kohalikul publikul.

2020. aastal kahanes USA majandus OECD andmetel 3,5% ja Saksamaa majandus 5,3%. Kogu maailma majanduslanguseks kujunes 3,4%. Maailmamajanduse jõudmine kriisieelsele tasemele võib võtta aasta või kaks ning see sõltub mitmetest teguritest, sh vaktsineerimise kiirusest ja efektiivsusest.

Aktsiaturgude ajahorisont on muutunud järjest lühemaks

Covid-19 pandeemia mõju ühiskonnale ja majandusele on tõenäoliselt pikaajaline. 2020 ei olnud lihtsalt üks negatiivse kasvuga aasta: valitsused ja ettevõtted kulutasid ära reservid, mis olid selgelt ebapiisavad ning olid sunnitud kasvatama laenukoormust. See tähendab tõenäoliselt kõrgemaid makse ja väiksemaid võimalusi investeeringuteks tulevikus.

Ma imestan, kuidas aktsiaturud, mida peetakse tulevikku vaatavateks, sellega ei arvesta. Tõenäoliselt on seletus selles, et tuleviku mõiste ise on muutunud: järgmisest kvartalist, aastast või valimistsüklist palju kaugemale ei mõelda. Maailma suurlinnades toimetatakse internetist ostetud kaubad kohale samal päeval – sageli isegi paari tunniga – ning väärtpaberitehingute tegemisel loevad mikrosekundid (1/1 000 000 s).

Valitsuste ja keskpankade toetusmeetmed, mille summad laekuvad kontodele järgmisel kuul või järgmises kvartalis, mahuvad küll aktsiaturgude tähelepanuaknasse, kuid laenude tagasimaksed ja suure tõenäosusega kasvav maksukoormus on paljude investorite jaoks juba liiga kauge tulevik. On loogiline, et see, kes on mulli sees, ise mulli ei näe ega saagi näha.

Eks aeg näitab, kas ja kuidas muudab koroonakriis üksikisiku ja ühiskonna vahelisi suhteid, ootusi ja vastutust. Erinevalt 2008. aasta finantskriisist, mis oli inimese enda ahnuse etteaimatav tulemus, on seekordne koroonakriis erakordne tagasilöök. Selle ületamine nõuab erakordseid ja koordineeritud lahendusi. Kui valitsuste sekkumisest on üldse kunagi abi, siis just nüüd on see hetk.

Kõikuv kaardimaja

Peaaegu kõikides G20 riikides on valitsus kulutanud pandeemia tõttu majanduse toetamiseks märksa suuremaid summasid kui 2008. aasta finantskriisi ajal. Ameerika Ühendriikides on Atlantic Councili mõttekoja andmetel seekord kulutatud 25% SKP-st (eelmise kriisi ajal 6,5%), Saksamaal 11% (vs. 3%) ja Prantsusmaal 7,7% (vs. 1,2%).

Tõenäoliselt ei jää koroonaviiruse pandeemia viimaseks kriisiks, mis ühiskonda räsib. Ei saa välistada võimalust, et enne, kui me praeguse tervishoiukriisi seljatame, variseb see kaardimajake, mida valitsused ja keskpangad on viimase 20 aasta jooksul projekteerinud, odava laenurahaga ehitanud ning järjest suuremate laenudega lappinud, kokku. On ebaloogiline, et mida kõrgemaks kasvab laenukoormus, seda madalamale langevad intressimäärad, kui tagatisi juurde ei lisata. Igaüks võib ise katsetada ning küsida pangast kaks või kolm korda suuremat laenu ning võrrelda, kas intress tõuseb või langeb.

Kas ja kui palju saab tulevikus loota valitsuste ja keskpankade abile? Intressimäärad on juba miinusmärgiga – kui palju on võimalik neid veel langetada? Kas selline rahapoliitika ei too pikemas plaanis kasu asemel hoopis kahju ning ei ole ise probleemide allikas?

Suur küsimus on, kui palju saab ja võib tulevikus loota riigile ning kui palju peaksid kodanikud ise võtma vastutust ning valmistuma paratamatult elu tagasilöökideks, olgu need siis põhjustatud inimese enda või looduse poolt.

Kui palju saab riigi ja valitsuse peale loota?

Mina kasvasin üles ajal, kui riik kontrollis ja korraldas kõiki eluvaldkondi. See süsteem toimis järjest halvemini, kuni lõpuks kokku kukkus. Samal ajal oli vaba maailm rajatud isikliku vabaduse ja vastutuse põhimõttele.

Selle aja vaimu iseloomustab Ronald Reagani ütlus aastast 1986: „Inglise keele üheksa kõige hirmutavamat sõna on: „Ma olen valitsusest ja ma olen siin, et aidata“ („The nine most terrifying words in the English language are: I'm from the Government, and I'm here to help“).

Isegi kui viimastel aastakümnetel on kodanike vabadused kasvanud, siis minu hinnangul ollakse järjest vähem valmis vastutama ning järjest rohkem loodetakse valitsuse abile. Samas ei saa olla vabadusi ilma vastutuseta. See võib tähendab, et tulevikus võib vabadusi vähemaks jääda, või siis tuleb ikkagi ise vastutus võtta.

Ma olen mures sellepärast, et viimastel aastakümnetel on valitsused ja keskpangad püüdnud üha rohkem ja rohkem majanduskeskkonda kontrollida. Ma usun, et nad on seda teinud heade kavatsustega, kuid selle tulemuseks on olnud vastutuse kandumine kodanikult riigile. Järjest suurem reguleerimine on endaga kaasa toonud veel selle, et majanduslik võim on järjest kontsentreerunud. Samas kui majanduslik võim oleks vähem kontsentreeritud ning vastutus laiemalt jagatud, siis ühiskond, riik ja majandus oleksid tugevamad ning suudaksid aeg-ajalt esinevates kriisides paremini hakkama saada.

2002. aasta pensionireformi eesmärk oli pensionide osaline lahtisidumine riigieelarvest ja osalise vastutuse panemine kodanikele. Seda 19 aasta tagust reformi vedasid poliitikud, kes jagasid kunagiste vaba maailma liidrite Roland Reagani ja Margaret Thatcheriga samu väärtuseid. Ka 2020. aasta pensionireform suruti läbi vabaduse lippu lehvitades.

Väga hästi kirjeldab erinevate ajastute vaimu ja ajaperspektiivi lühenemist see, et kõige esimese pensionireformi eesmärgiks oli riigi rolli järkjärguline vähendamine pensionisüsteemis. Viimase pensionireformi tegijad aga deklareerisid, et keegi ei tea, mis tulevik toob, et „Raha on vaba“ juba täna ning sa võid seda kulutada või käsutada nüüd ja kohe nii, kuidas ise soovid.

Pensionisüsteemi lõhkujate peamine tees oli see, et seni, kuni palgad kasvavad, pole säästa ja investeerida mõtet. Jutt säästmisest ja kogumisest tekitas neile peavalu ning nad lubasid, et kui pensionile jääd, siis hoolitsevad sinu eest su lapsed või siis hääletad võimule partei, kes suurendab sinu laste makse ja tõstab selle arvelt sinu pensionit.

Aitame võimendada pensionivara kasvu tootlusega

Ma loodan, et suurema osa ühiskonna ajaperspektiiv on pikaajalisem ning hinnatakse pigem ehitamist ja parandamist kui lõhkumist ja laristamist. LHV Varahalduse eesmärk on pakkuda pensionikogujatele pikaajalist tootlust, mis ületab nii inflatsioonitempot kui ka palgakasvu.

Selle sihi saavutamiseks eelistame investeerida kohalikesse projektidesse juhul, kui risk ja tootlus seda õigustavad. LHV aktiivselt juhitud pensionifondid konkureerivad loomulikult kõigi teiste Eesti pensionifondidega, kuid me eristume teistest selle poolest, et võistleme eelkõige inflatsioonitempo ja palkade kasvuga ning jälgime vähem üles-alla liikuvaid aktsiaindekseid.

Seejuures on meie eesmärk pakkuda klientidele võimalust investeerida varadesse, kuhu ei ole võimalik investeerida läbi väärtpaberibörsi ega väiksemate summade haaval.

Vabaduse hind on vastutus. Igaüks võib ise mõelda ja hinnata, millises seisus on valitsuste rahakotid olukorras, kus rahvastik vananeb ja varasemate kriisidega võitlemiseks võetud laenud vajavad teenindamist, kuid keegi enam odavat laenuraha ei paku.

Ainult siis, kui kogud ise reserve, on võimalik olla iseenda tuleviku peremees.