Kaardimakse hinda mõjutab mitu tegurit ning seepärast selgitab LHV maksete kogumise tootejuht Martin Kütt täpsemalt, millest see hind koosneb ja mida peaks kaupmees hinnastusmudelit valides teadma.
Kaardimakse teekonnal on tähtis eristada rolle: protsessis osalevad kaupmees, kaupmehele makseteenuseid pakkuv pank ehk kaardi vastuvõtja ja maksekaardi väljastanud pank.
Neljas roll makseteekonnal on maksete töötleja ja seda ülesannet täidab kas kaupmehe pank ise või ostab seda teenusena sisse. Maksete töötleja on tehniline lüli kaupmehe, kaupmehe panga, kaardi väljastanud panga ja kaardivõrgustike vahel.
Kuidas kujunevad hinnakomponendid?
Kaardimaksel on kolm kulukomponenti:
- töötlemistasu,
- vahendustasu,
- kaupmehe panga (näiteks LHV) teenustasu.
Töötlemistasu on lihtsustatult öeldes tehingu töötlemisega seotud tehniline kulu. See koondab endas tehinguga seotud kulusid, mis tekivad pangal, maksete töötlejal ja kaardivõrgustikel (Visa, Mastercard). Suurema osa sellest rahast maksab pank edasi oma partneritele.
Vahendustasu on kehtestanud kaardivõrgustikud. Selle tasu võtab kaupmehelt makseteenuseid pakkuv pank ja kannab edasi poes ostnud kliendi pangakaardi väljastanud pangale. Vahendustasu motiveerib panku väljastama kaarte. Tasu suurus oleneb sellest, mis tüüpi kaardiga klient maksab: krediitkaardil ja ärikaardil on kõrgem ning deebetkaardil ja erakaardil madalam vahendustasu.
Kolmas tasukomponent on teenustasu ja see on kaupmehele makseteenuseid osutava panga marginaal. Kui enamuse töötlemistasust ja kogu vahendustasu maksab kaupmehe pank edasi, siis teenustasu jääb pangale. Teenustasu katab ära toodet toetavate tiimide tööjõukulud, samuti osa pangaüleseid kulusid. Kõik, mis sellest üle jääb, on panga kasum.
Millised hinnastusmudelid on valida?
Kaupmehele pakutakse kahte hinnastusmudelit: Interchange ++ ja segahinnastamist (ingl blended price).
Interchange++ hinnastusmudel tähendab seda, et pank lepib kaupmehega kokku kaupmehe panga teenustasu. Töötlemis- ja vahendustasu kohta pannakse lepingusse kirja, et need kaks muutuvad.
Tavaelust võib tuua paralleeli, et see hinnastusmudel on justkui samasugune nagu elektri börsipakett. See sobib kaupmehele, kes hindab suuremat paindlikkust ja on nõus, et kogukulu on tal prognoosida keerulisem.
Teise, segahinnastamise mudeli puhul lepib pank kaupmehega kokku panga teenustasu protsendi. Vahet pole, mis tüüpi kaardiga klient maksab või mis riigis on tema kaart väljastatud, panga teenustasu on alati ühe fikseeritud määraga. Turul on levinud kaks varianti: pank võtab teatud protsendi teenustasu või teatud protsendi ja lisaks ühe tehingu pealt kindla absoluutsumma. Kuna panga kulu oleneb kliendi makse suurusest ja üldiselt on väiksema tehingu kulu protsentuaalselt suurem, siis mudelit „protsent + absoluutsumma“ kasutatakse sageli ärides, kus enamik tehinguid on väärtuselt väikesed.
Segahinnastamise mudel on sarnane fikseeritud elektripaketi loogikaga. See on lihtsalt arusaadav mudel, mille puhul kehtib sama teenustasu protsent kõikidele tehingutele. Enne kaupmehele segahinnastamise pakkumist analüüsib pank tema profiili ja arvutab välja keskmistatud hinna. Seepärast võib see hinnamudel olla kaupmehe jaoks veidi kulukam.
