II sammas

Juuli oli rahvusvahelistel väärtpaberiturgudel märksa sündmusterohkem, kui võiks välja lugeda aktsiaindeksite ja võlakirjade kuutootlusest. Kuu esimeses pooles olid maailma suurimad aktsiaturud tõusutrendis, kuid andsid viimastel päevadel kasvu osaliselt tagasi.

Tänavu on aktsiaturge toetanud ootus, et keskpangad keeravad pärast lühikest pausi rahakraanid taas lahti. Alles mullu detsembris kergitas USA föderaalreserv intressimäära 25 baaspunkti võrra ja prognoosis 2019. aastaks veel kahte tõstmist. Kõigest mõni kuu hiljem sai sellest siiski ootus, et järgmise sammuna intressimäära hoopis langetatakse.

31. juulil alandaski USA keskpank finantsasutustele pakutavate ühepäevaste (üleöö)laenude intressimäära vahemikku 0,25 protsendipunkti võrra 2…2,25%-ni. Kuigi Euroopa Keskpanga nõukogu jättis oma juulikuu istungil intressimäärad muutmata, andis ta turgudele mõista, et tulevikus võivad need langeda. Samuti uuritakse eelmise aasta detsembris lõpetatud võlakirjade kokkuostu programmi taasavamise võimalust.

Keskpangad on sunnitud rahapoliitikat lõdvemaks muutma, kuna majanduskasv on mitmel pool maailmas aeglustunud ja tuure üles võttev kaubandussõda koondab horisondile järjest tumedamaid pilvi. Nõrgenenud konjunktuuri ning ettevõtete kesiste kasumikasvuootuste taustal osutab aktsiahindade tänavune tõus sellele, et investorid näevad lõdvemas rahapoliitikas ja madalamates intressimäärades eliksiiri, mis lahendab kõik mured.

Varaklasse on rohkem kui kaks

Eelmise aasta lõpus vastuvõetud ja 2. septembril jõustuv investeerimisfondide seaduse muudatus on oma radikaalsusest hoolimata saanud ülivähe tähelepanu. Samal ajal on pensionifondidega seonduv olnud pikalt päevakorral ning pensionifondide vastased on tormanud ette valmistama juba järgmist seadusemuudatust.

Investeerimisfondide seaduse muudatustest on ajakirjanduses peamiselt kajastatud fondide lubatava aktsiate osakaalu suurendamist kuni 100%-ni pensionifondi varadest. Tähtsamad uuendused on jäänud aga tähelepanuta. Tõenäoliselt tuleneb aktsiate osakaalule keskendumine sellest, et alates 2002. aastast on pensionifondide strateegiaid määratletud aktsiate osakaalu kaudu fondis (tasakaalustatud fond: 25%, progressiivne fond: 50%, agressiivne fond: 75%).

Septembris jõustuv seadus on seevastu sedavõrd põhjapanev, et muudab pensionifondide varasema investeerimisstrateegiate klassifikatsiooni kirjeldamise aktsiate osakaalu abil sisuliselt ebaoluliseks. Investeerimisuniversumi jagamine aktsiateks ja võlakirjadeks on sama üldine ja pealiskaudne kui investeerimisstrateegiate jagamine aktiivseteks ja passiivseteks. Ma ei ütle, et see on vale, kuid minu jaoks on see peaaegu et ebaoluline.

Varaklasse on palju rohkem kui lihtsalt võlakirjad ja aktsiad. Näiteks Yale’i Ülikooli annetusi haldav investeerimisettevõte jaotab enda juhitava investeerimisportfelli (30 miljardit USA dollarit) kaheksaks varaklassiks.

Yale’i Ülikooli investeeringute jaotus 2018. a lõpus. Allikas: http://investments.yale.edu/reports.

Nagu näha, on Yale’i Ülikooli portfellis kodumaiste (st Ameerika Ühendriikide) aktsiate kui varaklassi osakaal ainult 3,5% hoolimata sellest, et USA on maailma suurim aktsiaturg.

Kuigi nii absoluutse tootluse strateegiaid, erakapitalifonde, riskikapitali, loodusressursse kui ka kinnisvarainvesteeringuid võib üldistavalt liigitada aktsiasarnasteks investeeringuteks, käsitleb Yale’i Ülikooli investeerimismeeskond neid iseseisvate varaklassidena. Nimelt on nende tootluse ja riski karakteristikud selgelt erinevad ning nad käituvad majandustsükli eri faasides erinevalt.

Suurema aktsiaosakaalu lubamine pensionifondides on tervitatav, kuid uus seadus toob kaasa palju tähtsamad muudatused. See avardab märkimisväärselt Eesti pensionifondide võimalusi investeerida reaalvaradesse ja börsidel noteerimata väärtpaberitesse. Nende hulgas on näiteks era- ja riskikapitalifondid, mille pikaajaline oodatav tootlus on suurem kui börsidel noteeritud aktsiatel. LHV pensionifondid ongi juba mõnda aega keskendunud börsivälistele investeeringutele ning jõustuv seadus avardab meie investeerimisvõimalusi veelgi.

Samuti sätestatakse jõustuvas seaduses edukustasu kehtestamise kaudu pensionifondidele seatavad tootluse ootused: kui fond kasvatab pensionikogujate raha kiiremini, kui kasvavad palgad, tekib fondil õigus edukustasule. Samas alandatakse pensionifondide haldustasusid radikaalselt.

Eesti palgakasvu seadmine pensionifondide võrdlusindeksiks peaks suunama fondijuhtide tähelepanu ka kohalike investeerimisvõimaluste otsimisele ja loomisele. Peaksid ju Eesti palgad ja eestimaiste varade hinnad olema pikema aja jooksul tihedas korrelatsioonis.

Pensionifondide investeerimisstrateegiate ümberkujundamine ning uute investeerimisvõimaluste leidmine ja kasutamine on pikaajaline protsess. On kahetsusväärne, kui seadusemuudatusi algatatakse kiiremini, kui eelmised jõuavad jõustuda. Ma kahtlustan, et selline kiirustamine ei võimalda poliitikutel aru saada, mille poolt nad sisuliselt hääletavad. Nii võib poliitilise väljapressimise ja kompromissiprotsessis oluline hoopis ununeda või tagaplaanile jääda.

Karuteene tulevastele pensionäridele

Kui Eesti kodanik jääb pensionile, langeb tema sissetulek võrreldes tema viimase palgaga (seda suhtarvu nimetatakse pensioni asendusmääraks) rohkem kui üheski teises Euroopa riigis, isegi meist vaesemates.

Lauri Leppiku esitluse slaid 12. 40 aastat keskmist palka saanud ja seejärel pensionile läinud inimese keskmine netopalga ja netopensioni teoreetiline asendusmäär Euroopa Liidu riikide seas. Euroopa Komisjoni 2018. a andmed.

Isamaa poliitikud on seisukohal, et praegusest suhteliselt veelgi väiksemad pensionid tulevikus pole probleem – hoopis lapsed peaksid oma vanemaid pensionipõlves toetama. Nõnda püütakse läbi suruda ekslikku visiooni, et pensionilangus tulevikus aitab kaasa sündimuse kasvule.

Ma kahtlustan, et Isamaa poliitikute loogika on vigane. Kesisem pension tulevikus tähendab kasvavat varanduslikku ebavõrdsust ühiskonnas ja sellest tulenevat poliitilist ebastabiilsust, mis omakorda pärsib nii rahvastiku kui ka rikkuse kasvu.

Et fookus ei hajuks, tuleb probleemidele leida võimalik otsene lahendus. Pensionite alandamine sündimuse suurendamiseks ei ole mitte ainult liiga kaudne vahend, et olla mõjus, vaid suisa vale lahendus.

Kõiki pensionisüsteemi muudatusi tuleks hinnata selle järgi, kas tulevikus pension võrreldes palgaga tõuseb või langeb. Kuid veel enne seda peaksid poliitikud võtma seisukoha, kas praegu on pensionid Eestis liiga suured või liiga väiksed. Paratamatult jääb tunne, et kuigi räägitakse võimalikust ühekordsest pensionitõusust, valmistatakse ette seadusemuudatusi, mis toovad kaasa pensionite suure languse tulevikus ja määravad eakad inimesed elama allpool vaesuspiiri.