Juuni oli rahvusvahelistel väärtpaberiturgudel taas üle ootuste hea kuu: Ameerika Ühendriikide suurettevõtete aktsiate hinnad kerkisid eurodes arvestatuna 5,4%. Euroopa aktsiaturgudel oli tõus mõnevõrra väiksem, küündides siiski 1,6%-ni.

Nüüd, kui vaktsineerimine kogub hoogu ja riigid avavad oma majandust, on ka tarbijad oma rahakotirauad julgemalt lahti teinud. Nad on valmis tegema kulutusi ja investeeringuid, mida piirangute ajal tagasi hoiti või ei olnud lihtsalt võimalik teha.

Nagu paisu tagant pääsenud tarbimise kasv on toonud kaasa hinnatõusu koos hirmuga, et inflatsioonitempo võib muutuda veelgi kiiremaks. Lisaks suurenenud nõudlusele toidab hinnakasvu ka see, et mitmes tööstusharus on hoitud viimastel aastatel investeeringuid tagasi, mis on omakorda vähendanud pakkumist.

Seejuures ei saa ajada kogu süüd koroonaviiruse kaela. Näiteks USA ja Hiina kaubandussõda on avaldanud mõju üleilmse haardega suurettevõtete tarneahelatele ning kliimamuutustega võitlemine on teinud kaevandusettevõtted uute maardlate tasuvuse suhtes ettevaatlikumaks.

Samas töötab praegu ning ka lähitulevikus kiirele hinnakasvule vastu mitu deflatsioonitegurit, nagu rahvastiku vananemine ja tehnoloogia areng, mis on pidurdanud inflatsioonitempo kasvu aastakümneid. Samuti ei tasu arvestada, et valitsuste koroonaaja „heldus“ jätkub väga pikalt: eelarvedefitsiiti hakatakse juba lähiajal kärpima nii toetuste vähendamise kui ka maksude tõstmise teel.

Kuigi üksikute kaubarühmade hinnad võivad lühiajaliselt hüpata, ei usu ma inflatsioonitempo olulisse kiirenemisse järgmisel kahel-kolmel aastal. Viimase 18 kuuga on nii valitsuste, ettevõtete kui ka majapidamiste võlakoormus peaaegu kõikjal maailmas tuntavalt kasvanud.

Pärast lühikest tarbimispidu näeme seega tõenäoliselt jälle kasinusperioodi. Ettevõtted ja majapidamised lihtsalt ei saa pikas plaanis väga palju rohkem kulutada, kui nad teenivad. Maailma suurimate riikide valitsustel seda piirangut sisuliselt ei ole, kuid valitsussektori kasv saab tulla ainult erasektori kasvu arvelt või selle asemel.

Uued aktsia- ja võlakirjainvesteeringud

Üleilmsetel aktsiaturgudel on LHV pensionifondid viimasel ajal keskendunud varasemast rohkem toormesektorile. Kliimaneutraalsuse saavutamine eeldab selles sektoris suuri muutusi ja see võib pakkuda võimalusi. Hästi on energiasektoris positsioneeritud mitu Põhjamaade ettevõtet, mida lisasimegi juunis uute investeeringutena oma suurema aktsiariskiga fondidesse.

Võlakirjaturud pakuvad praegu üldiselt väga vähe atraktiivseid võimalusi, kuid aeg-ajalt need siiski avanevad. Juuli alguses soetasime fondidesse peamiselt Vilniuse büroohoonetele keskendunud kinnisvaraettevõtte Eastnine’i kolmeaastaseid võlakirju, millelt makstakse aastas 5% intressi. Kuna need noteeritakse börsidel, siis see võib tuua veel võlakirjade täiendava hinnatõusu.

Mis puudutab investeeringuid börsil noteerimata varadesse, siis kinnisvaraturul jätkame aktiivselt võimaluste otsimist kõigis kolmes Balti riigis. Kui praegu moodustab kinnisvara ja metsamaa LHV suurimas pensionifondis L ligikaudu 15% varade mahust, siis septembris – pärast „pensionireformist“ tulenevat lahkumislainet – kasvab kinnisvara osakaal fondi portfellis 20%-ni.

Ajalooliselt on Eesti ärikinnisvara renditootlus ületanud 6% ja omakapitali tootlus olnud sõltuvalt finantsvõimendusest tublisti üle 10%. Ma usun, et kohalik kinnisvara on väga oluline varaklass pensionifondide jaoks, mille edukust mõõdetakse eelkõige palgakasvust suurema tootluse saavutamisega.

Kuid ka ärikinnisvara sektor on avatud laiematele makrotrendidele. Kuna LHV pensionifondid on investeerinud kinnisvarasse nii otse kui ka kinnisvarafondide kaudu, teevad ärikinnisvara tõusvad hinnad mulle rõõmu, kuid panevad vahel ka kukalt kratsima. Millist renditootlust oodata tulevikus, kui hinnatõus jätkub samas tempos, või kuidas reageerivad kinnisvarahinnad, kui intressimäärad peaksid paari protsendipunkti võrra tõusma?

Ehkki karjaga kaasajooksmine või juhtgrupiski olemine on tõusval turul suurepärane taktika, ei asenda see pikaajalist strateegiat ega oma peaga mõtlemist. Nõudlus ja pakkumine on kaalukad tegurid, mida ei tohi eirata, ent tähtis on mõista ka asjaolusid, mis mõjutavad nõudlust ja pakkumist ning nende vahelist tasakaalu.