II sammas

Aktsiaturud on pakkunud tänavu üle ootuste head tootlust ning USA suurimaid ettevõtteid jälgiv S&P 500 indeks saavutas novembris järjekordse rekordtaseme. Indeks on aasta algusest alates tõusnud 25% ja toetab sellega üleilmse aktsiaturu ligikaudu 22% põrget eelmise aasta neljanda kvartali korrektsiooni järel.

Samas on ettevõtete kasumite kasv mitmel pool maailmas aeglustunud või pöördunud koguni langusesse. See tähendab, et hindadesse on sisse arvestatud kaubandussõja leevenemine ja majanduse kosumine – miski, milles ei saa seniseid poliitilisi suundumusi arvestades sugugi kindel olla.

Tsükkel on jõudnud hilisesse faasi

Praeguse majandustsükli tõusufaas on kestnud üle kümne aasta, tänu millele on ka ettevõtete kasumid jõuliselt suurenenud. See puudutab ennekõike kasumit aktsia kohta, mille kasvule on aidatud kaasa tagasiostuprogrammidega triljonite dollarite väärtuses. Keeruline on uskuda kiire kasvu jätkumisse, kui USA-s on tööpuudus kahanenud alla 4% ning teoorias oleksime pidanud juba ammu nägema palgakasvu ja sellest tulenevat inflatsioonitempo hoogustumist.

Tarbijahinnaindeksi kasv püsib aga elavdavast rahapoliitikast hoolimata mitmel pool maailmas allpool keskpankade seatud 2% eesmärki. Eks see ole üks põhjus, miks keskpangad on rahakraanid uuesti lahti keeranud. Novembrist hakkas Euroopa Keskpank paiskama ringlusesse värsket raha, ostes ühes kuus kokku 20 miljardi euro väärtuses võlakirju, ning teeb seda nii kaua kui vaja. Samuti on Föderaalreservi bilanss pärast ligikaudu viieaastast tagasiminekut septembrist uuesti mitmesaja miljardi dollari võrra suurenenud.

Maailmamajandus ei ole sugugi nii suurepärases seisus, kui rahvusvahelised aktsiaturud seda näitavad. President Donald Trumpi kaubandussõda on tekitanud kõikjal rohkesti segadust ja sundinud maailma majanduskasvu prognoose allapoole korrigeerima. Nõrgem oodatav majanduskasv on andnud omakorda keskpankadele põhjuse sekkuda rahaturgudel aktiivsemalt. Teisalt on kahtlusi, et rahapoliitikat võidakse ühtlasi kasutada varjatud ja vaikse valuutasõja võtmena, et tekitada oma riigile või majanduspiirkonnale konkurentsieelise kaudu lisastiimul.

Oleme jõudnud aega, kus väikseimagi majandusliku tagasilöögi järel vaadatakse kohe keskpankade suunas. Võib-olla suudetakse tõusutsüklil nii veel mõnda aega hing sees hoida, kuid keskpankurid on ka ise nentinud, et rahapoliitika tõhusus väheneb ja mõju avaldamiseks peavad kulutusi suurendama valitsusedki, kes maadlevad niigi kõrgete võlakoormatega.

Isiklikum side investeeringutega

LHV pensionifondid on olnud pikemat aega keskendunud pigem varade kaitsmisele, kuna ma olen hinnanud suurte rahvusvaheliste aktsia- ja võlakirjaturgude hinnataset liiga kõrgeks. Kui mõni aeg tagasi ootasin finantsturgudelt tõesti kiiret korrektsiooni allapoole, siis viimase paari aasta jooksul oleme LHV investeerimisstrateegiat tunduvalt muutnud.

Me otsime järjest rohkem avalikele börsidele alternatiivseid investeerimisvõimalusi. Ehitada üles erakapitali- ja kinnisvaraportfelli on keerulisem, kui investeerida likviidsetesse aktsiatesse ja võlakirjadesse, kuid pikaajaline tootlus võib olla parem – eelkõige juhul, kui kaaluda tootlust võetava riskiga.

Kui börsiaktsiate ja investeerimisfondide puhul on olemas taristu, mis teeb need jaeinvestori jaoks kergesti kättesaadavaks, ning ka väikseid summasid on võimalik investeerida lihtsasti ja suhteliselt tõhusalt, siis süstemaatiline investeerimine erakapitali, riskikapitali ja isegi kinnisvarasektorisse eeldab väga suurt ja väga pikaajalist investeerimisportfelli. Üksikute investeeringute maht on selles miljonites eurodes ja ajahorisont üldjuhul üle viie aasta. Ka Eesti pensionifondide jaoks oli see maailm veel mõni aasta tagasi meie väikse mahu tõttu peaaegu kättesaamatu.

LHV pensionifondid on sel aastal investeerinud Novalpina, Blackstone’i, Investindustriali ja Quilvesti erakapitalifondi. Neist kahel esimesel on Eestiga teatud side: Novalpina ostis ja viis börsilt ära Olympicu ning Blackstone on investeerinud Luminori.

Börsilt aktsiaid ostes piisab sellest, et teed paar nupuvajutust, ja saadki soovitud aktsiad oma kontole. Erakapitalifondi investeerimine on seevastu nagu mõnest kavandatavast suurprojektist osavõtmine: osapooled õpivad teineteist tundma ja kaaluvad, kui hästi võiks pikaajaline koostöö laabuda.

Kui investeerimisfond (olgu siis aktiivne või passiivne) võtab ettevõttes ikkagi passiivse osaluse, siis erakapitalifond investeerib ettevõttesse ainult tingimusel, et saab selle üle kontrolli ja võimaluse seal muutusi ellu viia. Börsil aktsiate ostu puhul ei lähe kapital mitte ettevõttesse, vaid hoopis aktsiaid müüvale investorile – mind aga huvitavad eelkõige investeeringud, kus kapitaliga on võimalik kasvule kaasa aidata.

Pensionifondidel on arenenud riikide kapitaliturgudel ja majanduses laiemalt oluline roll. Majanduskasv eeldab peale töökäte ja ajude ka kapitali. Kapital tähendab sisuliselt sääste, mis omakorda tähendab, et ühiskond kulutab vähem, kui teenib, ja paneb ülejäägi tootvalt tööle – investeerib töövahenditesse. Pangad pakuvad küll laenu, kuid mitte kapitali. Kapital on omaosalus, mis tuleb maksta uude projekti sisse enne, kui pank on valmis andma laenu. Seega sünnib kapital ainult siis, kui keegi kulutab vähem, kui teenib.

Mida rohkem kõrvale panna, seda rohkem on kapitali. Mida rohkem on kapitali, seda suuremaid projekte saab ette võtta ja seda suuremat tulu on võimalik teenida. Mida rohkem teenida, seda rohkem on võimalik kõrvale panna ja nii edasi. Rikkus sünnib niisiis ainult tänu säästmisele, mitte tarbimisele.

Rikastes riikides on suured ettevõtted, mis tegutsevad rahvusvaheliselt, ja suured kapitaliturud. Meie peame oma koha rahvusvahelistel turgudel alles välja võitlema ning oma ettevõtted looma ja neid kasvatama. Selleks vajame kapitali, see tähendab kohalikke sääste. Kui me ise investeerime oma ettevõtetesse, siis on meil lihtsam kaasata ka rahvusvahelist kapitali. Pensionikogujatena on meil sellest võita mitmel tasandil: saades otse osa ettevõtete kasvust ja kaudsemalt ka tugevamast kohalikust majandusest.