Martin Villig: ühiskonda panustamine ei pea algama siis, kui oled rikas

Kui Bolti kaasasutaja ja Eesti üks jõukamaid inimesi Martin Villig räägib heategevusest, võib üsna ennatlikult tabada end mõttelt: mis tal viga annetada, tal on ju palju raha.

Tegelikult algas tema ühiskonda panustamine palju varem. Ajal, mil ta oli tavaline palgatöötaja ja pere rahalised võimalused hoopis teistsugused kui täna.

Karjääri alguses liitus Villig noorteorganisatsiooniga JCI Estonia, kus korraldati vabatahtlikult heategevusüritusi ja koguti raha erinevate algatuste toetuseks. Suuri summasid tal toona annetada polnud, kuid oli võimalus panustada oma aega.

2009. aastal asuti koos teiste mõttekaaslastega arendama Eesti idufirmade kogukonda, loodi Asutajate Selts ja veidi hiljem Garage48 häkatonide sari. Ka need organisatsioonid sündisid suuresti vabatahtliku töö ja entusiasmi toel, et ühiselt tehnoloogiasektorit edendada.

Kui 2013. aastal tehti algust Boltiga, kulus mõneks aastaks peaaegu kogu tema energia ettevõtte ülesehitamisele. Alles siis, kui Bolt oli suuremaks kasvanud, tekkis taas rohkem aega ja ka rahalisi võimalusi ühiskondlike teemadega tegeleda.

2018. aastal asutati Heateo Haridusfond, seejärel sündis kood/Jõhvi programmeerimiskool ja viimastel aastatel on Villig panustanud erinevatesse haridusalgatustesse nii oma aja, kogemuse, võrgustiku kui ka rahaga. „Minu jaoks ei toimunud ühte suurt hetke, mil otsustasin hakata filantroobiks. See on olnud pikaajaline areng, kus võimaluste suurenedes on kasvanud ka minu panus," ütleb ta.

Millal on piisavalt?

Villigi enda kogemus näitab, et vajadused on elu eri etappidel erinevad. Kui lapsed olid väikesed ja pere elas linna ääres, oli neil autot vaja. Elukorraldus muutus kesklinna kolimisega. Praegu perel autot pole ja suurem osa igapäevaelust korraldatakse jalgsi või rattaga.

Ettevõtja sõnul on temagi teinud oste, mis tundusid esiti hea ideena. Nii soetas Villig koroonaajal suurema maakodu, ent sai peagi aru, et selle omamine ja ülalpidamine ei paku oodatud rõõmu, mistõttu otsustati see maha müüa.

Sellised kogemused on pannud teda järjest enam mõtlema: millal on piisavalt?

Küsimusele ei ole üht õiget vastust. Noorel perel võivad olla hoopis teistsugused vajadused kui inimesel, kelle lapsed on juba suured ja majanduslik turvatunne saavutatud.

„Minu enda jaoks on aja jooksul muutunud järjest selgemaks, et Bolti osaluse väärtus on palju suurem, kui meie pere suudaks mõistlikult elu jooksul ära kasutada. Praegu püüan annetada umbes poole oma aastasest sissetulekust ja pikemas perspektiivis soovin suunata heategevusse üle 90% oma varast," toob Villig välja. „See on minu isiklik valik ja ma ei arva, et teised peaksid sama tegema."

Palju huvitavam küsimus on tema sõnul see, et mis on iga inimese enda jaoks sobiv viis panustada.

Jõukusega kasvab võimalus midagi muuta

Paari aasta eest Andrew Carnegie 1889. aastal kirjutatud esseed „The Gospel of Wealth" lugedes jäi Villigile silma autori keskne mõte, et jõukusega kaasneb suurem vastutus ühiskonna ees.

Tänapäeval sõnastaks ta selle natuke teisiti: jõukusega kaasneb ennekõike suurem võimalus midagi muuta.

Keegi ei ole kohustatud annetama, sest igaüks on oma raha ise teeninud ja otsustab ise, kuidas seda kasutada. Kuid mida rohkem on aega, teadmisi, kontakte või raha, seda rohkem on võimalusi rääkida kaasa selles, millises ühiskonnas me ise elada tahame.

„Olen reisides näinud riike, kus jõukamad inimesed elavad kõrgete müüride ja turvameestega elurajoonides, sest ühiskonna ebavõrdsus on liiga suur. Mina sellises ühiskonnas elada ei tahaks," tõdeb Villig.

Tema soov on, et Eestis saaksid kõik lapsed turvaliselt ise kooli minna ja omandada hea hariduse sõltumata sellest, millises peres nad sündisid. Samamoodi peab Villig oluliseks, et vaimse tervise murede korral saaks abi enne kriisi tekkimist ja eakad ei jääks üksi.

„Inimesed peavad tundma, et neid märgatakse ja väärtustatakse. Selline ühiskond on parem meile kõigile," lisab ta.

Eesti on edukas, kuid meil on ka lahendamata probleeme

Ehkki Villigi hinnangul on meil tugeva digiriigi, hea haridussüsteemi ja edukate ettevõtete üle põhjust uhkust tunda, on Eestis ka valupunkte, mida ei tohiks pidada lihtsalt kellegi teise mureks.

Mõned näited:

• noorte enesetappude arv ja vaimse tervise probleemid on kiiresti kasvanud;
• vaid 10% Eesti inimestest liigub igapäevaselt piisavalt;
• lähisuhtevägivald puudutab 41% naisi ja peresid;
• tuhanded noored jõuavad täiskasvanuikka ilma keskhariduse või kutseta.

Tema jaoks pole kõige olulisem sünge statistika, vaid küsimus, mida saame nende probleemide lahendamiseks teha?

Tihtipeale algab panustamine väga lähedalt: märgates oma last, kolleegi, naabrit, õpetajat või eakat sugulast ja küsides, kuidas tal päriselt läheb. Osa probleeme vajab aga professionaalseid organisatsioone, kes suudavad lahendusi süsteemselt üles ehitada.

Heategevus ei tähenda ainult raha

Oma teekonna üheks olulisemaks õppetunniks peab Villig seda, et heategevus ei piirdu kaugeltki vaid rahalise toega. „Heategevusse saab panustada vähemalt nelja ressursiga: aja, teadmiste, võrgustiku ja rahaga," sõnab ta.

Heateo Sihtasutuse kogukonnas tegutseb üle 300 professionaalse vabatahtliku, kelle seas on juriste, personalispetsialiste, turundajaid, finantsinimesi, ettevõtjaid ja paljude teiste valdkondade tegijaid. Nad aitavad ühiskondlikel algatustel lahendada samu väljakutseid, millega puutuvad kokku ka ettevõtted: strateegia, juhtimine, värbamine, kommunikatsioon, tehnoloogia või finantsid.

Heateo Sihtasutus on alates 2003. aastast aidanud käivitada ja kasvatada enam kui sada ühiskondliku mõjuga algatust (näiteks Noored Kooli, Uuskasutuskeskus, Kiusamisvaba Kool, SPIN-programm, Asendusõpetajad ja Lapse Heaolu Arengukeskus). Selle roll on anda headele algatustele raketikütust, et aidata neil oma mudel läbi mõelda, leida tugev meeskond, mõõta mõju ja kasvada väikesest ideest toimivaks lahenduseks.

Mõjuportfell

Investorina ollakse harjunud jälgima kapitali tootlust. Heategevuses tasub Villigi sõnul vaadata annetatud eurodest kaugemale ja küsida, mis selle tulemusel päriselt muutub.

Talle meeldib mõelda, et lisaks investeerimisportfellile võiks inimesel olla ka mõjuportfell. „Kui investeerimisportfell kasvatab meie vara, siis mõjuportfell aitab kasvatada ühiskonda, milles me ise, meie lapsed ja järgmised põlvkonnad elavad," lausub Villig.

Mõjuportfelli ei pea alustama suurte summadega. Mõnele tähendab see paar tundi oma aega, teisele 1% või 10% sissetulekust, kolmandale võimalust aidata oma erialaste teadmiste ja võrgustikuga. „Lõpuks on kõige olulisem leida teema ja panustamise viis, mis endale päriselt korda läheb," rõhutab ta.

Küsimus, mida tasub endalt aeg-ajalt küsida

Karjääri, ettevõtte ja vara kasvatamise kõrval tasub aeg-ajalt vaadata ka suuremat pilti. Võib-olla ei ole kõige olulisem see, kui palju me elu jooksul kogume, vaid millise Eesti soovime jätta järgmisele põlvkonnale. Kui endal läheb hästi, siis mida saab teha selleks, et ka ühiskonnal meie ümber läheks natuke paremini?

See ei pea tingimata tähendama suuri summasid. Alustada võib märkamisest, vabatahtlikust tööst, teadmiste jagamisest või mõne algatuse nõustamisest.

Kuid annetada võib ka raha. Annetades aastas näiteks 2400 eurot, kuulub inimene Eestis TOP 1% annetajate hulka. 8900 euroga aastas ollakse juba TOP 0,1% annetajate seas.

Villig usub, et Eestis on tublisti potentsiaali neid numbreid kasvatada. „Minu enda kogemus on, et ühiskonda panustamine ei vähenda head elu. Pigem annab see elule ühe mõõtme juurde," leiab ta.

---

Kui soovid kaasa lüüa, saab Heateo Sihtasutuse kaudu panustada mitmel viisil:

• liituda professionaalsete vabatahtlike kogukonnaga ja aidata algatusi oma teadmistega;
• toetada Heateo Sihtasutust (LHV konto EE457700771003416179);
• jälgida uudiskirja vahendusel, millised ühiskondlikud probleemid ja lahendused Eestis parasjagu kõige rohkem tähelepanu vajavad.

Kõigest lähemalt: heategu.ee