29. mai 2026
12. mai soojal kevadõhtul kogunesid naised LHV majja arutama teemasid, mis puudutavad küll igaüht, kuid millest räägitakse tänaseni liiga vähe – pension, rahatarkus ning tulevikukindlus. Vestlusõhtu tõi kokku eri põlvkondade naised, kelle isiklikud lood ja ausad küsimused lõid vaba ja vahetu õhkkonna. Laval jagasid oma mõtteid näitlejad Merle Palmiste ja Evelin Võigemast, Sotsiaalministeeriumi pensionitarkuse nõunik Marin Vallikivi ning LHV noortesegmendi valdkonnajuht Romi Ly Soo. Vestlust juhtis LHV investorkogukonna juht Nelli Janson.
Õhtu eesmärk ei olnud rääkida keerulises finantskeeles ega õpetada kedagi investeerimisguruks. Pigem sooviti murda müüti, et pension on midagi kauget, ebamugavat või ainult vanemaealiste teema. Juba sissejuhatuses kõlas mõte, et pension ei tähenda tingimata vanadust, vaid hoopis valikuvabadust – võimalust elada ka hilisemas eas nii, nagu ise soovid.
Õhtu moderaator Nelli tõi esile põhjused, miks pensioniküsimus puudutab naisi eriti teravalt. Naised elavad keskmiselt kauem, nende tööelus esineb sagedamini pause ning palgalõhe mõjutab otseselt ka tulevast pensioni. Eestis elavad naised keskmiselt üle 83 aasta ning kõrgharidusega naistel on lootus elada veelgi kauem. See tähendab, et tuleviku kindlustamine ei ole lihtsalt oluline, see on lausa hädavajalik.
Räägiti ka sellest, kuidas suhtumine antud teemasse erineb põlvkonniti. Nooremad inimesed tunnevad sageli, et pension on nii kaugel, et sellele pole veel vaja mõelda. Keskeas võtavad tähelepanu karjäär, pere ja igapäevased kohustused ning hiljem võib tekkida tunne, et „rong on juba läinud“. Just seetõttu jäi õhtu ühe peamise sõnumina kõlama mõte: alustada ei ole kunagi liiga hilja.
Noorema põlvkonna vaadet jagas Romi Ly Soo, kes tunnistas ausalt, et kuigi ta liitus pensionisüsteemiga juba 18-aastaselt, ei teadnud ta veel mõni aasta tagasi täpselt, kus ja kuidas tema pension koguneb. Alles töö pangandussektoris aitas tal antud teemat süvitsi mõista. Tema sõnul on noorte teadmised väga erinevad, osa tänapäeva noori investeerib teadlikult juba varakult, teistel puudub pensioni vastu huvi ja ka teadmised. Eriti tõsteti esile probleem, et paljud noored töötavad mitteametlikult ega mõtle sellele, kuidas see nende vanaduspõlve sissetulekut mõjutab.
Evelin Võigemast meenutas, kuidas tema põlvkond sattus aega, mil teine sammas just loodi ning millega ta ka liituda otsustas. Ta tunnistas, et alguses ei mõelnud ta pensionile kuigi teadlikult ning vajalikud otsused sündisid pigem automaatselt. Kolmanda samba avamiseni jõudis ta aga sõbrannade soovitusel ja praktilisest soovist tulumaksu tagasi saada. Samas tõi ta välja, kui kiiresti aeg tegelikult möödub – pension, mis noorena tundus valgusaastate kaugusel, ei näi enam sugugi nii kauge.
Merle Palmiste tõi vestlusesse palju ausust ja emotsioone. Ta tunnistas otsekoheselt, et talle ei meeldi isegi sõna „pension“, sest see seostub millegi lõpliku ja ebaseksikaga. Samas jõudis ta enda jaoks arusaamani, et tulevikuks kogumine annab eelkõige meelerahu. Ta sõnas tabavalt, et kui inimesel on rahaline kindlustunne olemas, võib ta olla ka väga „seksikas pensionär“.
Üheks õhtu emotsionaalsemaks hetkeks kujunes Merle isiklik lugu lapsepõlves tehtud pulmakindlustusest. Tema ema kogus aastaid raha tütre tuleviku jaoks, kuid rubla ajal kogutud säästud kaotasid oluliselt oma ostujõudu ja väärtust üheksakümnendate aastate turbulentsete aegade ja kõrge inflatsiooni tõttu. Sellised kogemused mõjutavad inimeste suhtumist rahasse ja investeerimisse veel aastakümneid hiljem. See lugu avas hästi, miks paljudel inimestel on pensioni ja investeerimisega seotud hirmud endiselt olemas ja mis võivad mõjutada nende tänaseid finantsotsuseid.
Praktilises osas selgitas Marin Vallikivi pensionisüsteemi põhimõtteid. Ta tõi välja, et esimene sammas ehk riiklik pension põhineb tänaste töötajate sotsiaalmaksul, samas kui teine ja kolmas sammas on inimese nimel kogutav raha, mida investeeritakse pensionifondide kaudu. Samuti räägiti sellest, et investeerimise eesmärk on aidata raha väärtust ajas säilitada ja kasvatada, kuna inflatsioon vähendab raha ostujõudu.
Palju küsimusi tekitasid riskid ja pensionifondide valimine. Selgitati, et suurem tootlus tähendab alati ka suuremat riski, kuid pika aja jooksul aitab aeg neid riske hajutada. Just seetõttu on noortel suur eelis – neil on aega rohkem. Samas rõhutati, et risk ei ole seotud ainult investeerimisega, vaid kogu elukaarega. Ka igapäevased otsused sisaldavad riske ning oluline on neid teadlikult hinnata, mitte hirmu tõttu otsuseid edasi lükata.
Kuulajaid julgustati kasutama pensionikalkulaatorit, et saada parem ülevaade sellest, milline võiks nende tulevane pension välja näha erinevate valikute ja säästmisharjumuste korral. Samuti soovitati kõigil oma pensioniseis üle vaadata ning mõelda teadlikult sellele, millist elu ja kindlustunnet nad tulevikus endale soovivad.
Oluliseks teemaks kujunesid ka emotsioonid. Korduvalt tõdeti, et rahalisi otsuseid ei tehta kunagi ainult ratsionaalselt. Hirmud, varasemad kogemused ja uskumused mõjutavad meie valikuid väga palju. Seetõttu jäi kogu õhtu läbivaks mõtteks arusaam, et pensionist ei pea mõtlema kui hirmutavast vanadusest, vaid kui võimalusest luua endale tulevikus rohkem vabadust ja valikuvõimalusi.
Õhtu lõpetuseks jäi kõlama lihtne, kuid oluline mõte, et tuleviku kindlustamine ei pea tähendama suuri ega keerulisi otsuseid. Sageli piisab esimestest väikestest sammudest nagu oma pensionisammaste ülevaatamisest või väikese summaga regulaarsest kogumisest. Muutused saavad alata siis, kui julgeme küsida, uurida ja teha esimese sammu.
Vaata kõiki uudiseid