Mis on investeerimiskonto?

2011. aasta jaanuarist saavad eraisikud lükata investeeringutelt teenitava tulu maksustamist edasi, tehinguid tuleks teha investeerimiskontolt, milleks sobib tavaline pangakonto. Investeerimiskontolt ei tasu teha igapäevaseid arveldusi, kuna see muudab hilisema tulude deklareerimise väga keeruliseks. Investeerimiskontol ei ole erilist märget – vastav konto tuleb lihtsalt 2012. aastal deklareerida investeerimiskontona maksuametile.

Investeerimiskonto süsteem hakkab kehtima paralleelselt seni kehtinud maksustamise süsteemiga. Kui seni tuli teenitud kasumi pealt tulumaksu maksta kohe, siis uue süsteemi alusel on võimalik kasumi maksustamist edasi lükata.

Investeerimiskonto omamine on vabatahtlik ning kasumilt võib makse maksta ka varasema süsteemi järgi.

Investoril võib olla mitu investeerimiskontot. LHV Panga kontodel on koondatud nii raha kui väärtpaberite saldod, kuid need kontod sobivad samuti investeerimiskontodeks, kuna nii raha kui väärtpaberite osas toimub eraldi arvestus. Seega sobivad investeerimiskontoks nii Kasvukonto, LHV Trader konto, Portfellihalduse konto kui ka kõige tavapärasem LHV konto.

Soovitame avada LHV Pangas uue konto kui teostad seniselt kontolt nii arveldusi kui väärtpaberitehinguid. Ühele kontole tuleks koondada igapäevased arveldused ning teisele kontole väärtpaberitehingud.

Investeerimiskontot on võimalik igal hetkel sulgeda, kuid selle tulemusena võib saabuda maksukohustus. Investeerimiskonto võib muuta ka tavaliseks pangakontoks. Investeerimiskonto sulgemisel võib suletaval kontol asuva raha kanda teisele investeerimiskontole.

Mis on finantsvara?

Investeerimiskonto kaudu saab tulumaksu maksmist edasi lükata eeldusel, et tehinguid tehakse kindla finantsvaraga. Enamjaolt on selleks avalikult pakutavad väärtpaberid, investeerimishoiused ja investeerimiskindlustusega elukindlustuslepingud

Väärtpaberite alla kuuluvad börsil kaubeldavad, aktsiad, võlakirjad, optsioonid, futuurid ja muud väärtpaberid; alternatiivturul kaubeldavad aktsiad, võlakirjad ja muud väärtpaberid; investeerimisfondide osakud; väärtpaberid, mille osas on tehtud avalik emissioon; teatud eriliigilised tuletisinstrumendid; rahaturuinstrumendid (lühiajalised võlaväärtpaberid).

Väärtpabereid võib investeerimiskonto süsteemis lühikeseks müüa. LHV poolt pakutav võimenduse süsteem on samuti aktsepteeritud, sest investeerimiskontol olev raha võib olla tagatiseks finantsvara ostmisel.

EL-i ja OECD riikide väärtpaberite omandamisel piiranguid ei tehta, muude riikide (India, Venemaa) väärtpabereid võib omandada, kuid sellisel juhul peab seda tegema EL-i või OECD liikmesriigi panga või investeerimisteenuste pakkuja vahendusel.

Mis ei ole finantsvara?

Investeerimiskonto mõistes ei ole finantsvara II ja III pensionisamba osakud, börsidel noteerimata aktsiad ja võlakirjad (enamikel juhtudel), osaühingu osad ja muud samaliigilised väärtpaberid, kinnisvara ning tavalised hoiused.

Millal tekib tulumaksukohustus?

Tulumaksukohustus tekib siis, kui inimene võtab investeerimiskontolt rohkem raha välja, kui on sinna sisse pannud. Kui inimesel tekib vajadus investeerimiskontolt raha välja võtta, siis saab seda teha tulumaksuvabalt kuni väljavõetav summa on väiksem sissemakstud summast.

Investeerimiskonto sissemakse on igasugune investeerimiskontole kantud raha, samuti on enne investeerimiskontona kasutusele võtmist kontol asunud raha jääk sissemakse. Sissemakseks loetakse ka vahetult finantsvara soetamise eesmärgist muul põhjusel valuuta konverteerimist.

Finantsvara soetamise ja võõrandamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulu käsitletakse investeerimiskonto sissemaksena, kui seda ei ole tehtud sissemakse arvel.

Investeerimiskonto väljamakseks on igasugune investeerimiskontolt tehtud kanne, millega ei soetata finantsvara. Väärtpaberite või muu finantsvara ostmiseks tuleb raha eelnevalt kanda investeerimiskontole. Väärtpaberite müügist saadud raha tuleb samuti viivitamatult kanda investeerimiskontole.