GPRS-i (General Packet Radio Switching) tulekuga loodavad Euroopa operaatorid kliente andmesideteenuste kasutamisele meelitada, kuid halvad WAP-kogemused on kasutajatel veel endiselt meeles.

Peamiseks GPRS-i edu pidurdavaks jõuks on praegu vastavate mobiiltelefonide puudujääk, ainus arvestatav GPRS-mobiiltelefon varakevadel oli minu teada Motorola T260 (nüüd on ka Nokia 8310 jt., kuid valik on minimaalne).

GPRS kasutab olemasolevat võrku, kuid circuit-switch-imine on asendatud packet-switch-imisega, s.t. lag time muutub märkamatuks. Kuid samas, tõsisema edu korral vajavad olemasolevad võrgud täiendamist, et kapasiteeti (läbilaskevõimet) suurendada. Ja kuigi maakolgastes ei muutu see probleemiks veel niipea, tekivad jamad just ülerahvastatud kohtades, näiteks kesklinna kaubamajades või massiürituste cell-is. Aga võin kihla vedada, et 95% kasutajates liigub suurlinna piires.

GPRS-i minek massitarbimisse eeldab uusi ja lahedamaid telefone. Endised väikese display-ga ja miniatuursete numbriklahvidega telefonid ei suuda pakkuda piisavalt mugavat tarbimist.

Varsti läheb asi tõeliselt põnevaks, liiguvad juba jutud edukatest MPEG-testidest ja multimeediaülekannetest.

Sören Vetevool, 6/28/2001