2008. aasta jäi ajalukku süsimustas koloriidis – eelkõige oli see aeg, mil ela-nüüd-ja-maksa-hiljem elukorraldus kehtivuse kaotas ning rahamaailm investorite isule ja kompetentsile värske definitsiooni andis. Lõpptulemusena lükati maailmamajandust vedanud mootoritele sisse tagurpidi käik, mis sisendab skepsist uuteks rahapaigutusteks. Kas sama peab paika ka kulla puhul?Majanduslanguse möödapääsmatuses pole vaja enam vaja veenda vist ühtegi eurooplast või ameeriklast, samas hakkab järjest valjemat debatti pakkuma vaidlus inflatsiooni ja deflatsiooni üle. Kas praeguses keskkonnas kujuneb vara säilitamise ja kasumi teenimise kohalt olulisemaks probleemiks valuuta nõrgenemise kujul karakteriseeritud inflatsioon või vara väärtuse odavnemist kajastav deflatsioon? Kuld võiks olla hea investeering kui USA keskpanga rahapoliitika jätkab dollari survestamist teiste valuutade suhtes. Aga lähiajal tunnetatakse rohkem hindade odavnemise ohtu, nõrgestades ühte peamist alust “päikese higiks” nimetatud väärismetalli üldse puutuma minna.
2008. aasta algas kullaturul õigustatud laskumisega tippudest, mille juurde oli teekond väikeste pausidega kestnud juba 2001. aasta esimestest kuudest alates. Mullu märtsis rekordiliselt kalliks muutunud kullaunts (1003 dollarit) vajus enne suve alla 900 dollari, pakatades juulis uuest jõust 1000 dollari piir proovile panna. Aga valimatus müügilaines hakkas oma sära investorite silmis kaotama ka kuld. Olukorra muutsid hullemaks võimendusega võetud positsioonid, mis alusvara odavnedes sundlikvideerimisega silmitsi seisid ning seeläbi omakorda müügisurvet tekitasid.
Kiire laskumise taga seisid peamiselt hedge fondid ja suuremaid investoreid, kes kahjumite katmiseks ja kreeditoride nõuete täitmiseks hädasti kapitali vajasid. Selleks loobuti viimaste aastate käigus sõlmitud lepingutest soetada USA-st ja Jaapanist laenatud rahaga kulda ning teisi tooraineid. Tarbekaupade hinnatõusust või valuuta väärtuse langusest johtuva inflatsiooni eest kaitset otsides ei leidnud kullas enam võlu ka väikeinvestorid, kui dollar euro suhtes 1.6 pealt 1.23-ni tugevnes ja toornafta barrel 140 dollari juurest allapoole liikuma hakkas. Novembris jõudis kullaunts hetkeks ära käia 712 dollaril.
2008. aasta viimaseks päevaks 870 dollarile taastunud kullaunts kaotas oma rekordtasemest kõigest -16% - tekitades investori portfellile oluliselt vähem kahju kui investeeringud ettevõtetesse või muudesse toorainetesse (niklist puuvillani välja). Loogika järgi peaks traditsiooniliselt tarbekaupade hinnatõusu kaitseks kasutatud kuld näitama allapoole trendi, kuna inflatsiooniriski asemel on päevakorda tõusnud deflatsiooni oht. Selle asemel on investorid asunud hoopis ostupoolele ning pressivad väärismetalli hinda tagasi 900 dollari juurde.
Poolehoiu kasvu võib põhjendada keskpankade globaalse võidujooksuga majanduse stimuleerimiseks intressimäärasid langetada, mis on näiteks USA-s ning Jaapanis nulli lähedale jõudnud. Valemisse lülitub olulise tegurina veel finantssüsteemis likviidsuse tõstmine läbi otseste rahasüstide ja kvantitatiivse leevendamise poliitika, nõrgestades raha juurdetrükkimise näol dollarit. Reflatsioonilised sammud peaksid loodetavasti osutuma efektiivseks viisiks deflatsiooniga võitlemisel, ent mündi teist külge pöörates võib hilisemaks tulemuseks olla hoopis nö vana sõbra inflatsiooni äge kiirenemine – raha muutub odavamaks ning varade hindasid keritakse ülespoole.
Kulla hinna volatiilsest liikumisest hoolimata on väärismetalli füüsiline nõudlus olnud püsivalt kõrge. Kui Föderaalreserv otsustas augustis USA pangandussüsteemi pumbata juurde 62 miljardit dollarit ja lükkas tagasi kinnisvarahüpoteekide tagajate Fannie Mae ja Freddie Maci palve opereerida suurema võlakoormaga, peatati populaarse 1-untsise investeerimiskullast mündi (American Eagle) müük, kuna Ühendriikide rahapada U.S Mint ei suutnud nõudlust rahuldada.
Kolmandas kvartalis, mil USA valitsus finantsraskustesse sattunud Fannie’t ja Freddie’t abistas, Föderaalreserv koos Wall Streeti tähtsamate pankuritega päästeplaani kokku pani ja Lehman Brothers pankrotikaitset taotles, kasvas nõudlus kuldmüntide ja väiksemate kangide nõudlus USA-s 600% ning rahvusvahelisel tasemel 121% (Maailma Kulla Nõukogu andmetel). Järjest enam kaaluvad investorid mõtet, et vahest on kuld parim vahend maandamaks kõikvõimalikke ootamatusi, mis võidakse 2009. aastal varrukast välja tõmmata.
Kulla funktsiooni safe havenina ei tohiks alahinnata aga sellises keerulises majanduseisus nagu praegu, tuleks tormi eest varjualuse otsimise strateegiat tihemini üle vaadata, sest esmapilgul töötav kontseptsioon ei pruugi olude kiire muutumise tõttu näiteks mõne kuu möödudes enam toimida.
Ehkki USA valitsus on majanduskasvu taastamiseks kulutamas triljoneid dollareid, võib tarbijate nõudluse edasine jahtumine ja töötuse suurenemine vihjata stimuleerimise soovitud efekti puudumisele, mis nõrgestaks lähiajal kulla jalgealust. Usaldusväärsema finantssüsteemi ülesehitus ja majanduses elujõu taastamine vajavad aega ning tõenäoliselt ka uusi rahasüste. Kui haavade ravimine ühel hetkel tulemust näitab ning majandus kosuma hakkab, annab deflatsioon teed inflatsioonile. Sellest võiks kujuneda pöördepunkt kulla jaoks – fundamentaalsest aspektist jääb kulla tootmismahtude säilimine või isegi langus hinda toetama suunaga ülespoole, samal ajal aga kasvab nõudlus oluliselt investeerimise poole pealt, kuna hirm ja ebakindlus tuleviku suhtes jätkavad meie kompanjonina 2009. aastalgi.
Sellest, kuidas portfellile kuldsemat sära lisada, kirjutas Madis 2007. aasta artiklis “Kuld ja investeerimine.”
| Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. |
 |
Tweet
